Mihkel Mutt: maailm ei ole mustvalge

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Moskva metroos toime pandud terroriaktide tõlgendamisel tekivad keerukad dilemmad, näitab kolumnist Mihkel Mutt.

Sündmused meenutavad pidevalt, et maailm pole mustvalge. Meie suhtumist kujundavad täiesti vastandlikud motiivid. Võtame väikerahvad ja nende õiguse lahku lüüa. Ise nad nimetavad seda võitluseks sõltumatuse eest, enesemääramisõiguseks.

Need, kelle koosseisu nad seni kuulunud, peavad seda separatismiks. See on meile arusaadav ja mõistetav teema, sest Eesti, olles ise väike ja olnud aastasadu kellegi omanduses, on instinktiivselt väikerahvaste iseseisvumise poolt.

Ühtaegu aga oleme ju sama instinktiivselt igasuguse fanatismi, hulluse ja ekstremismi vastu! (See pole niivõrd punaideoloogia pärast, mis oli ju maha käinud ja silmakirjalik, vaid midagi palju laiemat.) Need kaks, iseseisvuspüüd ja fanatism, võivad esineda mitmesugustes kombinatsioonides.

Kui iseseisvaks tahab saada meie arusaamise järgi normaalne (soovitavalt demokraatiasugemetega) riigike, siis on kõik korras, kuidas saaksime mitte tema poolt olla.

Aga kui väikeriigi sõltumatuse eest võitlemise on enda asjaks võtnud sallimatud usufanaatikud? Ja me teame, et nende eesmärgiks on kehtestada meie arusaamade järgi pimeduseriik? Kelle poolt ja mis põhjusel siis olla? Asja muudab keerulisemaks, kui senine emamaa on üldjoontes euroopalikum ja valgustatum. Kumb on meile tähtsam, riigi iseseisvus või selle seesmine avatus? Kas indiviidi ikestatus iseseisvas riigis või vastupidi?

Loomulikult ma lihtsustan, aga küsimus, kumb trumpab kumba, on täiesti ilmne, seda dilemmat kohtame maailmas pidevalt. Ma tahaksin väga olla nn mägirahvaste poolt, aga kõik need klannid, veritasud, naistele hariduse keelamine jne mõjuvad ju nii, nagu pärineksid ajaloohämarusest. Muidugi, algul ei olnud vastuhakk fanaatikute asi, vaid palju laiapõhjalisem, üldrahvuslik.

Ent see suruti maha. Itškeerias (Tšetšeenias) on olukord üle pika aja suhteliselt stabiilne. See on muidugi terroristabiilsus, inimeste õigused on minimaalsed, Kadõrovi režiim on äärmiselt julm. Ent nii see paraku on. Ja seega võiks küsida, kas need, kes oma sõnul praegu tšetseeni rahva nimel võitlevad (ja kes kuuluvad üha suuremal määral rahvusvahelisse seltskonda), ei kasuta siiski Itškeeriat juba ära kui etturit oma suuremas mängus, milleks mõistagi on üleilmne džihaad.

Asja muudab keeruliseks osapoolte üldine emotsionaalne värving meie teadvuses. Venemaa puhul on see ajaloost tingituna pigem negatiivne. Afgaanide (kes pole muidugi väikerahvas) võitluses Nõukogude Liiduga olime nende poolt (kui just mõni meie sõber või sugulane polnud parajasti Vene kroonu poolt kamandatud nende vastu sõdima). Olime seda põhimõttel, et meie vaenlase vaenlane on meie sõber. Nüüd, kus afgaanid võitlevad NATO vägedega (ja eesti poisid koos nendega), on asjad pigem vastupidi.

Teiste rahvaste rõhumine ja vägisi enda küljes hoidmine ei leia meie silmis naljalt armu. Aga mis siis, kui seda ei tee suurriik, vaid väikeriik? Kas väiksel on suurem õigus veel väiksemat enda küljes pidada kui suurel väikest? Näide on loomulikult käepärast, ikka see Põhja-Osseetia ja Abhaasia.

Ma kardan, et meil ei õnnestu ühelegi abhaasile selgeks teha, et on põhimõtteline vahe ühelt pool Vene-Eesti, teiselt poolt Gruusia-Abhaasia suhtel. Abstraktsete põhimõtetega, väärtuspõhisusega ei mängi siin välja. See ei kehti üksnes meie kohta. Peaaegu keegi maailmas ei tunnista Osseetia ja Abhaa­sia eraldumist. Ometi on sellel ja Kosovo lahkulöömisel Serbiast palju rohkem sarnasust kui erinevusi. Aga näe, Moskva on ju vana imperialist, Milosevic oma Suur-Serbiaga oli teadagi tõbras, ent Gruusia on Vene külje all läänele kokkuvõttes kasulik. Võib ka niimoodi tõlgendada...

Lõpuks ikka see terrorism. Selle puhul satuvad vastuollu mõistus ja tunded. Terrorist näib karistavat umbropsu, kollektiivse süü põhimõttel. Kuna iga rahvas olevat väärt oma valitsust, aga valitsus tahab mägede poegi allutada, siis on ka vene rahvas süüdi. Tegelikult ei ole terrorismi eesmärk muidugi mitte karistada.

Esiteks tahab terrorist külvata paanikat ja hirmu, ka suureneb elanikkonna rahulolematus oma valitsusega. Teiseks on terroriakt signaal välismaailmale, et «neil seal on midagi lahti, mingi jama». Miski ei murra nii hästi maailmameedia uudistetippu kui õnnestunud terroriakt mõnes suurriigi pealinnas.

Me teame mõistusega, et ühte õnnetut aidates, olgu selleks inimene või pesast kukkunud varesepoeg, ei leevenda me kokkuvõttes maailma viletsust ega kannatusi, sest põhjused on mujal ja globaalsed. Aga me aitame neid ikka. Niisamuti peaks tekitama õõva ja kaastunnet veriste inimtükkide nägemine terroriakti tagajärjel. Võimatu on sel puhul mõelda abstraktselt, et äkki need tükid kuulusid kellelegi, kes on kaudselt vastutav selle eest, mis toimub kusagil kaugel.

Aga mõistusel on vahel komme konstrueerida äärmuslikke situatsioone. Kujutleme, et Eesti okupeeritakse. Kujutleme, et keegi ei tule meile appi, Kujutleme, et okupatsioon pole üldsegi leebe, vaid kõik haavad kistakse lahti ning algavad arveteõiendused, küüditamised jne. Kõik, mis kahe viimase aastakümnega tehtud, pööratakse tagurpidi. Sõnaga, läheb lahti täielik põrgu.

Kui siis mõni Mari või Mann paneb ka endale pommivöö ümber ja laseb end kusagil õhku, siis ei tea, kuidas me temasse ikkagi suhtuksime.