Ahto Lobjakas: omad ja võõrad

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Belgias kaalutakse esimese Euroopa riigina mosleminaiste näokatete keeldu avalikes kohtades. Näovarjamise või «maskeerimise» keeld oleks iseenesest muidugi absurdne. Mida hakata peale sidemesse mässitud peadega, mootorratturitega, laiade päikseprillide, vihmasajus silmile tõmmatud kapuutside ja muu sellisega?

Eesmärk on saata sõnum islamistidele, ütlevad eelnõu autorid. See on tõsisem teema, arvestades, et Belgia pealinna Brüsseli elanikest on vähemalt kolmandik moslemid. Küsimus on sisserändest, kultuuride erinevusest, aga üle kõige enamuse ja vähemuse suhetest nüüdisaegses ühiskonnas.

Rousseau on öelnud, et inimene tuleb sundida vabaks. Belgias on sel liberaalse ühiskonnakorralduse ühel fundamentaalsel paradoksil sarvist haaratud. «Burka on jalgadel vangla,» ütleb idee autor Daniel Bac­que­laine, prantsuskeelne paremtsentrist. Ja keerab sartre’likult vinti peale: «Kellelgi ei ole õigust vaadata teisi ennast näitamata.» (Jättes siiski täpsustamata, kuidas ennast näidata tuleb.)

Siit koorub mitu tõsisemat küsimust, mil Eestiski kõlapinda. Mida tähendab eneseks olemine vabas ühiskonnas? Kuidas saab muulane omaks? Millal saab muulane omaks? Andres Herkel on kirjutanud, et võõrvähemused põlistuvad kolme põlvega (mis tähendab, et okupatsiooniajal meile saabunud venelased on poolel teel).

Kõik siin maailmas on pidevas muutumises. Hirm muutuste – «teise» (ehk teistsuguse) – ees on normaalne. Aga see ei tohi pimestada. See, mis tundub uuena, on vältimatult juuripidi praeguses reaalsuses juba olemas. Moslemivähemused on osa tänapäeva Euroopa poliitilisest ja sotsiaalsest reaalsusest. Mošeed on linnapildis ammu tavalised ega kao kusagile.

Eestis on osa kodanikuühiskonnast juba praegu muukeelne (sassis terminoloogia ei taju paradoksi, et sinna paigutuvad ka mittekodakondsed) ja pluralism saab vaid süveneda (varem või hiljem tuleb harjuda mõttega, et eestivene ajaloolaste Eesti ajalugudel on sama palju eluõigust kui eestieesti omadel). Muutusi kartev ühiskond võib piirata sisserännet, aga status quo’ga manipuleerimine – kui suur see kiusatus ka poleks – on äärmiselt riskantne. Mitte üksnes kodurahu mõttes, vaid põhimõtteliselt. Vähemuste vabaks sundimisel kannatavad kõik, sest vabaks saab sundida vaid enamus.

Maailmas, kus moslemid on moslemid, belglased belglased, neegrid neegrid ja eestlased eestlased, kehtivad kohalikud mõõdupuud. Joone oma ja võõra vahele tõmbavad eneseloome aktina tugevamad. Üleüldise mõõdupuuta maailmas aga on tänased tugevad alati homsed nõrgad.