Raimo Ülavere: võimu nartsissism

Raimo Ülavere Foto: Peeter Langovits

See juhtus 2008. aasta märtsis. Või aprillis. Olin kohtumas üsna suure riigiasutuse juhiga.

Väga Suure Direktori olekuga mees saabus oma kabinetti mõneminutilise hilinemisega, viskas jala üle põlve ja rääkis, emotsionaalselt ja kohati ka vandesõnu kasutades: olen teinud kõik, mida teha annab, et inimestele oma sõnumit edastada. Saatnud meile, rääkinud, selgitanud, andnud mõista (mis iganes see tegevusena ka tähendab). «Ja ikka nad ei saa aru! No on ikka … oinakari.»

See episood meenub mulle pea alati, kui näen ühte Reformierakonna kahest kuldsuust – Andrus Ansipit või Rein Langi – kuskil sõna võtmas. Reformierakonna vedamisel on valitsus ja riigijuhtimine jõudnud punkti, kus siiani edu toonud tegutse­mismallide kõrvale peab tekkima ka teistsuguseid ­viise.

Kiired otsused, järsud kärped, pigem tsentraliseeritus, kui aega nõudev vastutuse delegeerimine tegid oma töö masu murdmiseks. Ning Ansipi valitsusele ilma agadeta kiitus selle eest.

Samas on edu toonud ka mitte nii väga meeldivad kaasnähud. «Võim rikub meid ära ja absoluutne võim rikub meid absoluutselt ära. Inimolendid on šimpansid, kes võimujoovastuses hulluvad,» on tabavalt öelnud vanameister Kurt Vonnegut. Ja praegu, mulle tundub, on Reformierakonna tippudel piltlikult öeldes jälle maa jalge alt kadumas.

Ma ei räägi siin korruptsioonist kui positsiooni ära kasutamisest isikliku kauka täitmiseks. Räägin nartsissismist, arrogantsist, ülbusest. Räägin võimust, selle teostamise mõnust ning oma positsiooni enesestmõistetavaks muutumisest. Ja räägin ka selle hukutavatest tagajärgedest.

Samal masu murdmisel töötanud moel – kiirete otsuste, valmislahenduste läbisurumisega – üritatakse nüüd lahendada ka probleeme, mis eeldavad oluliselt enamat diskussiooni, arutelu, kaasamist kui kiirete kärbete tegemine.

Tervishoid, pensionid, sõnavabadus jne – teemad, mis ei puuduta inimeste elusid mitte sellel või järgmisel aastal, vaid need otsused mõjutavad ühiskonda aastakümneid. Paraku ei lähe nende teemadega aga nii libedalt. Ning see tekitab reformarites veidi nõutust, veidi trotsi ja kiiresti lülitutakse režiimile: teie, rumalukesed, ei saa aru, kuidas neid asju peab ajama.

Muuseas, ma ei kahtle selles, et Ansipil või Langil poleks head tahet neid probleeme parimal viisil lahendada. Usaldus teise inimese vastu koosneb kolmest asjast: usust, et ta on kompetentne, aus ja heatahtlik.

Mul on praeguse Eesti koalitsiooni suhtes see usk täitsa olemas. Probleem on selles, et inimene pole mustvalge, ta tahab reeglina korraga mitut ja sageli üksteisele vastukäivat asja: samal ajal tahavad need hea tahtega poliitikud ka olla võimul, mitte kaotada mainet, autoriteeti, tunda ennast suure juhina, saada tunnustust jne.

See on ego, mis nõuab toitu. Ja see ego koos eduga masu murdmisel on kinnistamas poliitikat lühiajaliseks projektide poliitikaks, «valgustatud» juhtide mängumaaks, kuhu «rumalat massi» pole vaja kaasata.

Ja veel, asja kurbloolisus seisneb ka selles, et samal ajal käib täie hooga meie, n-ö tavainimeste lammastumine. Me oleme oluliselt leplikumad, kui olime enne kriisi. Me laseme poliitikutel ajada endale kõrva rumalust ruudus ja enamikul juhtudel me ei kõssagi.

Põhjuseid on mitu, alates sellest, et oleme oma pilgud tänu masule pööranud rohkem enda sisse – tegeleme sellega, et kõigepealt iseendaga hakkama saada.

Kuni selleni, et oleme käega löönud – ah, nemad seal Toompeal, las ajavad oma asja. Kuni nad minu igapäevast elu ei sega… Ning tõsi on ka see, et kohe ei juhtugi ju midagi, tänased otsused mõjutavad kauget tulevikku.

Nii ongi pea iga kord, kui Ansip või Lang midagi ütleb, natukene valus ja ebameeldiv. Aga mitte palju, me oleme nende irooniliste kalambuuridega ju juba harjunud. Kannatame ära. Vaikselt. Sest tegelikult on nad ju tublid mehed, kes viivad meid viie … Kuhu siis?