Juhtkiri: statistika ei kohusta mehi noorelt surema

Mehed pööravad tavaliselt oma tervisele vähem tähelepanu kui naised, ent küllap on palju asjalikumaid viise oma mehelikkuse tõestamiseks kui tervise hooletusse jätmine.

Südamearst Margus Viigimaa räägib tänases Postimehes, et just naised muretsevad oma abikaasade tervise pärast ja õhutavad mehi tervist kontrollima minema. See langeb hästi kokku teadmisega tervisesotsioloogiast, et lähisuhtes mehed elavad kauem.

Ravimireklaamidest tasub meelde jätta soovitus: konsulteerige oma arstiga. Vahel võtavad tervisepüüdlused, näiteks naisteajakirjade veergudel, tõepoolest veidraid vorme, mida aasisime ka Postimehe 1. aprilli juhtkirjas. Asjaolu, et keegi on ise palju haige olnud, ei tee temast veel tervisespetsialisti ning oma perearsti tasub rohkem usaldada kui mõnd eneseabiõpikut.

Aeg-ajalt kuuleme isegi arvamusliidreid statistikale viidates ütlemas, et Eesti mehed niikuinii ei ela pensionieani. Mõni teeb nalja, mõni mõtlebki tõsiselt. Kokkuvõttes luuakse niimoodi eksitav ja ka põhjendamatult lihtsustav pilt.

Eksitav pole seejuures mitte statistika, vaid pealiskaudne ja selgitusteta viis, kuidas seda ajakirjanduses tihti esitatakse.

Oodatav eluiga arvutatakse eelmise perioodi suremuse järgi. Tavaliselt kasutatakse riike võrdlemaks oodatavat eluiga sünnihetkel. Eesti meeste kohta pani statistikaamet 2008. aasta suremuse andmete põhjal kirja 68,59 oodatavat eluaastat. Lisaks arvutatakse vanuserühmade kohta, et kui mitu aastat neil veel ootuspäraselt elada on jäänud.

Näiteks neile meestele, kes olid 65-aastased, ennustab 2008. aasta tabel veel 13,57 eluaastat. Nende arvutuste eelduseks on, et suremus ei muutu. Tegelikult on see, kui vanalt keskmiselt eluga hüvasti jäetakse, ajas muutuv. Ja vastavalt muutub siis ka suremuse järgi arvutatud oodatava eluea statistika.

Niisiis on näiteks 40-aastasel Eesti mehel päris rumal mõelda, et statistika lubabki talle vaid kolm ja pool aastat pensionil oleku aega. Isegi see, et täpsem tabel lisab sellele veel kolm aastat, ei kohusta kuidagi praeguseid neljakümneseid 71,41-aastaselt surema.

Ehkki inimese elueal on loomulikud piirid, sõltub see, kas me jääme oma surma hetkel neist hirmus kaugele või oleme elanud pikalt ja õnnelikult, ikkagi ka meie oma valikutest. Ühiskonnana saame parandada elukeskkonda, töötervishoidu, liiklusohutust ja palju muud. Ka tervishoiukampaaniad on üks osa sellest. Muidugi on igaühel võimalik teha ka oma valikuid.