Ta kulutas kümme minutit küsimuse peale, mida ma kuidagi ei mõistnud, ning sirutas lõpuks minu ette risti asetatud sõrmed, otsekui näidates mind ees ootava vanglakongi trelle. «Njet, spasiba!» hüüdsin ja ta puhkes valjult naerma. Hiljem taipasin, et ta oli küsinud, kas ma olen varem vanglas viibinud. Õnneks vastas ta küsimusele minu eest ja see vastus rahuldas süütut meest.
Hiljem õhtul esitleti mind kõrgele miilitsaametnikule. Ta oli laitmatult riides, kandis läikima löödud kingi ja peas kena furažkat. Ta kuulas kannatlikult ära armeenlanna ettekande, vaatas mind üle, märkis nii suuliselt kui ka kirjalikult, et ma ei kujuta tema emamaale ohtu, trahvis mind tuhande rublaga ja pakkus kätt. «Izvinitje,» vabandasin, «što võ dolžnõ rabotat sevodnja vetšer.» Ta naeris ja patsutas mulle õlale. «See on minu töö,» sõnas ta.
Nad ei saatnud mind maalt välja, kuigi kulus veel kaks päeva, enne kui õnnestus leida sõbralik kopteripiloot, kes viis mind tagasi tundrasse. Ma mäletan hästi triumfaalset tagasipöördumist laagrisse. Kui me maanduma hakkasime, nägin, kuidas mu kalameestest sõbrad olid uue reidi kartuses põõsaste varju pugenud.
Samuti mäletan väga elavalt, kuidas piloot mulle lehvitas, kui ta taas sinavasse taevasse tõusis. Vähemalt hetkeks tundus, et ma mõistan Venemaa ilu ja vene hinge tõelist sügavust. Olin väga tänulik neile sellegi eest, kui sallivalt nad suhtuvad neisse, kes nende keelt väänavad, teeseldes, nagu püüaksid nad seda ära õppida.
Öeldakse, et kõige kiirem ja tõhusam keeleõpe käib vangla kaudu. Ma olen rõõmus, et mul ei tekkinud võimalust seda kontrollida. On ka teisi võimalusi. Näiteks vestlemine Andrei naisega. Või Andrei endaga, kel on operatsioon minu jalas. Või siis mõne babuškaga trammis. Oma igaveseks häbiks pean tunnistama, et ma pole ühtegi neist võimalustest ära kasutanud. Selle asemel ja siduu i žduu lootuses, et keel tuleb ise mulle suhu.