Andrei naine ütles inglise keeles: «Tal on operatsioon sinu jalas.» See pidi seletama, miks Andrei ei olnud tulnud võtma ajakirju New Yorker, mida ma olin tema jaoks kõrvale pannud. Ta rääkis segiläbi vene ja inglise keelt ning ma püüdsin talle samaga vastata.
«Potom kogda ja daju žurnali jejoo?»
Liina istus diivanil ja itsitas vestlust kuulates. Mitte et tema vene keel oleks olnud palju parem, aga lihtsalt minu vene keelest hullemat ei ole.
Kalamehena ja Venemaa külaelu armastajana saan ma vene keelest enamasti üsna hästi aru, ainult et ma ei oska seda rääkida. Aga kui mu vestluskaaslane on kannatlik, ei valmista mulle üldjuhul raskusi oma sõnum talle selgeks teha. Ja peaaegu alati on venelased ilmutanud minu suhtes suurt kannatlikkust. Näiteks kolme aasta eest, kui nad mind vahistasid.
Ma olin kalaretkel Venemaa arktilises piirkonnas, kui kaks kalandusinspektorit maandusid kopteriga mu kõrvale ja pärisid, miks üks kanadalane viibib üksi tundras. «Jesli võ vernitje sledužii nedel,» ütlesin neile, «zdjes otšen mnogo garijatši estonski parni.» Nende meelest oli see naljakas ja nad palusid mult keelekastet.
Ma andsin mõlemale külma õlut, mida olin hoidnud jõevees, ja see mõjus neile piisavalt vabastavalt, nii et peagi ei peljanud nad nõuda juba vodkat. Üks neist soovis aina püsti tõusta ja öelda toosti Ameerika (tema meelest sama mis Kanada) ja Venemaa družba auks.
Soovimata neid solvata, tõstsin ma oma klaasi za rõbalka ja za ženštšina ning varsti olime kõik nii purjus, et pidime maha istuma. Edasi huvitas neid, kas mul on pornografitšeski žurnalõ, ja ma pidin tunnistama, et pole. «Rõbalka žurnalõ?» pärisid nad edasi. Ka neid mul polnud, aga ma tundsin imetlust nende lugemisvara prioriteetide suhtes.
Elasin kunagi pool aastat Kiievis, kus mul oli hiilgav võimalus vene keelt õppida. Ma võtsin endale eraõpetaja, aga tüdisin peagi tavapärastest keeletekstidest.
Lõppude lõpuks oskasin ma juba piisavalt palju, et igapäevaasjadega hakkama saada, näiteks poes millelegi osutada ja selle juures urahtada, ja üldse pidasin oma vene keelt «täitsa soravaks» igaks otstarbeks, välja arvatud lepingute sõlmimiseks (mida ma nagunii tegin inglise keeles) ja korraliku soengu saamiseks (mis läks alati niikuinii metsa isegi mu kodumaal).
Sestap liikusime koos õpetajaga edasi luule juurde. Niina, nii oli õpetaja nimi, laskis mul pähe õppida luuletusi Ahmatova «Õhtust» ja «Teelehest», aga mulle meeldis rohkem Puškin. «Na holmah Gruzii» tundus just selline, mida võiks ette kanda teistele kalameestele, seistes ise kõrgel tuulisel künkal.
Seda ma tegelikult etlesingi Venemaa kalandusinspektorite ees, sest selgus, et meil tuli veeta koos kuus tundi, enne kui nende kopter tagasi jõudis. Selleks ajaks olime juba head sõbrad ning nad lubasid nädala pärast tagasi tulla, et oma silmaga näha, millised on garijatši estonski parni. Nii nad tegidki ning ühtlasi vahistasid mind viisarežiimi rikkumise eest.
Eestlaste vastu ei õnnestunud neil leida midagi, mille alusel neid oleks saanud kinni võtta, nii et mina olin ainuke, kelle nad kopteri peale toimetasid, lastes seda kõike filmida Venemaa teleajakirjanikel, kes töötasid programmi «Vesti» heaks.
Nad tahtsid mind intervjueerida, kuid ma polnud nõus. «Võ gavoritje pa angliski?» küsisin, millele nad vastasid eitavalt. «Võ viditje kak ja gavarjuu pa russki. Kak mõ delajem intervjuu?» Selle peale polnud neil miskit öelda ja nii nad lihtsalt filmisid, kuidas ma asju kokku pakkisin ja kuidas mind jaoskonda viidi.
Keegi poleks saanud olla veel sõbralikum, mis, nagu ma olen kuulnud, ei kehti alati Venemaal vahistamise puhul. Nad pakkusid mulle süüa ja kohvi ning me istusime kõik ümber laua, sel ajal kui nad püüdsid välja selgitada, kuidas ja millal ma nende riiki sattusin ja miks minu nime ei leidu ülesmukitud ja tuhandet dollarit päevas nõudva kalastuslaagri nimekirjas, kus lääne inimesed saavad raha eest lõhet püüda.
Olles välja selgitanud, et ma ei ole rikas välismaalane ega terrorist ja et ma elan Eestis, leidis juhtivametnik (armeenlanna), et tal on piisavalt andmeid protokolli vormistamiseks.
Sellega kaasnes pikk rodu küsimusi, sealhulgas kõigi mu pereliikmete nimede ja sünnipäevade kohta. See, et keegi ei tea oma vanemate sünnipäeva, näis armeenlannat sügavalt ja isiklikult solvavat. «No u menja jest otšen mnogo armenski drugi,» ütlesin talle, otsekui püüaksin seda heastada.
Paistis, nagu ta ei usuks mind, nii et ma ladusin nimed ette: «Abaljan, Šadigjan, Oganjan, Voskanjan, Zehtabjan.» Nimed kõlasid kui luuletus ja naine sulas lausa silmanähtavalt. Me olime nüüd parimad sõbrad.
Ta kulutas kümme minutit küsimuse peale, mida ma kuidagi ei mõistnud, ning sirutas lõpuks minu ette risti asetatud sõrmed, otsekui näidates mind ees ootava vanglakongi trelle. «Njet, spasiba!» hüüdsin ja ta puhkes valjult naerma. Hiljem taipasin, et ta oli küsinud, kas ma olen varem vanglas viibinud. Õnneks vastas ta küsimusele minu eest ja see vastus rahuldas süütut meest.
Hiljem õhtul esitleti mind kõrgele miilitsaametnikule. Ta oli laitmatult riides, kandis läikima löödud kingi ja peas kena furažkat. Ta kuulas kannatlikult ära armeenlanna ettekande, vaatas mind üle, märkis nii suuliselt kui ka kirjalikult, et ma ei kujuta tema emamaale ohtu, trahvis mind tuhande rublaga ja pakkus kätt. «Izvinitje,» vabandasin, «što võ dolžnõ rabotat sevodnja vetšer.» Ta naeris ja patsutas mulle õlale. «See on minu töö,» sõnas ta.
Nad ei saatnud mind maalt välja, kuigi kulus veel kaks päeva, enne kui õnnestus leida sõbralik kopteripiloot, kes viis mind tagasi tundrasse. Ma mäletan hästi triumfaalset tagasipöördumist laagrisse. Kui me maanduma hakkasime, nägin, kuidas mu kalameestest sõbrad olid uue reidi kartuses põõsaste varju pugenud.
Samuti mäletan väga elavalt, kuidas piloot mulle lehvitas, kui ta taas sinavasse taevasse tõusis. Vähemalt hetkeks tundus, et ma mõistan Venemaa ilu ja vene hinge tõelist sügavust. Olin väga tänulik neile sellegi eest, kui sallivalt nad suhtuvad neisse, kes nende keelt väänavad, teeseldes, nagu püüaksid nad seda ära õppida.
Öeldakse, et kõige kiirem ja tõhusam keeleõpe käib vangla kaudu. Ma olen rõõmus, et mul ei tekkinud võimalust seda kontrollida. On ka teisi võimalusi. Näiteks vestlemine Andrei naisega. Või Andrei endaga, kel on operatsioon minu jalas. Või siis mõne babuškaga trammis. Oma igaveseks häbiks pean tunnistama, et ma pole ühtegi neist võimalustest ära kasutanud. Selle asemel ja siduu i žduu lootuses, et keel tuleb ise mulle suhu.