Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Teatri NO99 Ühtse Eesti projekt, mis seniste kommentaaride põhjal otsustades on toonud esile nii ­ootusärevuses pooldajaid kui ka juba ette manajaid ehk näidanud ära, kui lõhki tegelikult Eesti on, meenutab mulle Hamleti dilemmat.


Mis oli Hamleti tegutsemise motiivistik selle üle sajandeid ulatunud ja eriti XX sajandil sümboliks kujunenud Shakespeare’i tragöödias? Muidugi kättemaks isatapjast onule, kes võimu nimel on mürgitanud kuningast venna ning abiellub tema naise Gertrudiga, prints Hamleti emaga, pärides trooni.



Ent see on üksnes ajend, mida ümbritseb Gertrudi varasem truudusetus ja õukonna täielik allakäik. Hamleti dilemma seisnebki selles, et ta ei saa loota tõe iseeneslikule tõusule – moraalitus taastoodab ennast –, aga ta ei saa tõe nimel rünnata ka otse, sest moraalitus ja vale on end rüütanud tõe retoorikasse.



Dilemma laheneb teatris. Mõrv tuleb lavastada, ette mängida. Seda ka Hamlet teeb. Ent mäng käivitab omakorda õukonna endasäilituse mehhanismid. Tegelikkus matab teatri (mängu) enda alla – Hamlet hukkub.



NO99 poliitiline teater, millel väärikad eelkäijad Eestis on mitmed Kalju Komissarovi ja Merle Karusoo lavastused, näib taotlevat nüüd samuti teatrikeelse kirurgi noaga avada Eesti poliitika mädapaise. Selleks on populismiga varjutatud juhterakondade ning populismi omalt poolt võimendavate suhtekorraldus- ja reklaamifirmade kokkumäng. Kui kedagi või midagi susata, siis on need miljonite kroonide eest valimiskampaaniaid lavastavad omamaised ja piiritagused PR-firmad.



Komissarovi ja Karusoo lavastustest mastaabilt suurema mängu mõte on näidata, kuidas konstrueeritakse tegelikkust, milles pealtvaatajad on ühtlasi osalised. Juba enne lavastust näeme, kuidas seesama moraalitusest, silmakirjalikkusest ja intriigidest läbi imbunud Eesti poliitiline tegelikkus kaevab lahti kaitsekraavid ja kastab mõõgad mürgianumaisse.



See on kahe teatri, otsesõnalisusse, lava ja saali piire tühistava NO99 ning oma mängudest pöördesse sattunud Eesti poliitilise establishment’i kahevõi(s)tlus. Hamlet silmitsi Claudiusega.



Ühtset Eestit uue erakonnana muidugi ei sünni. Erakonna nimi ise sisaldab juba oma aluses loogilist vastuolu. Või on ainult üks erakond Eestis. Aga siis poleks see demokraatliku riigi erakond. Siiski on õhus veel üks võimalus. Saatest «Mõtleme veel», mida 13. aprillil 1988 jälgisid samuti passiivsete osalistena sajad tuhanded eestlased, sai alguse Rahvarinne. 7. mai 2010 võib külvata samasuguse seemne, peaasi, et Rocca al Mare suurhalli «Hamletist» ei saaks Ivo Brešani ««Hamleti» lavastamine Alamkolka külas» paroodia.