Džennet Abdurahmanova

FOTO: A.Peegel

Esmaspäeva hommikul igaveseks tardunud Džennet Abdurahmanova nägu võiks Vene internetilehtedele jõudnud pildi järgi otsustades kuuluda ka vaid 12-aastasele tüdrukule.

Ega ta palju vanem olnudki, 17. Lapspruut, kellest sai lapsterrorist. Tema mees Umalat Magomedov suri möödunud aasta viimasel päeval Dagestanis tulevahetuses miilitsatega.



Ükskõik, kui himus polnud Abdurahmanovale ka mehe kaotus, tuleb tõdeda, et terrorismialge pidi temas istuma juba varem. Mullune foto vahhabiitliku mosleminaise kombel pealaest jalatallani musta kaetud Abdurahmanovast Magomedovi embuses, mõlemal käes eri suunda osutavad püstolid, räägib rohkem kui sada sõna. Sellel ei ­istu normaalne paarike, vaid kaks usuäärmuslast, kelle arvates on relvade ja surmaga mängimine popp ja noortepärane.



Me ei tea, mis olid Abdurahmanova ja tema kaastapja viimased mõtted. Mida nad mõtlesid vaadates teisi reisijaid – tavalisi tööle ja kooli kiirustavaid moskvalasi –, teades, et nood kohale ei jõua? Kas fanatism ja kättemaksuiha mehe surma pärast oli nii suur, et see pimestas neis igasuguse inimliku soovi iseseisvalt oma maist teekonda jätkata?



Juliette Shedd pidas mullu Ameerika Politoloogia Liidu aastakoosolekul ettekande «Naisterroristide mõistmine: motivatsiooni ja meediarepresentatsiooni analüüs», kus muu hulgas puudutati ka mustade leskede teemat.



Ettekandja jõudis järeldusele, et naisterroristi rünnak tähendab peaaegu kaks korda nii suurt arvu artikleid kui mehe samasugune tegu. Lisaks kirjutatakse naisterroristi puhul suurema tõenäosusega tema teo isiklikest ja ühiskondlikest motiividest.



Ehk siis: kui terrorirühmitus on huvitatud rohkest ajakirjanduse tähelepanust, on üks edu võti naiste paigutamine tapaahela viimasesse lülisse. Sellist kõndivat tapamasinat ja tema võitlust üritatakse mõista palju suurema tõenäosusega, kui meest.



Kuigi naised ei kuulu praeguse seisuga teadaolevalt ühegi islamistliku terroriorganisatsiooni juhtkonda ning ka rearündajate ridades leidub neid vähem, liigub neist ringkondades naisi siiski enam kui küllaga.



Ühtpidi tsementeerivad rahvusvahelised terrorivõrgustikud oma suhteid, abielludes üksteise naissugulastega. Teisalt on tabatud mitmeid naisi, kes tegelevad meeleheitele viidud sookaaslaste seast järgmiste ründajate otsimisega.



On räägitud koguni juhtumitest, kus võrgustik laseb noore naise kõigepealt vägistada ja saadab seejärel tema juurde «heasoovliku» vanema proua, kes pakub ohvrile võimalust pääseda häbist end «püha ürituse» nimel õhku lastes.



Naisterrorist ei vääri rohkem kaastunnet kui meesterrorist. Mõlemal juhul sünnitab vägivalda äärmustesse viidud meeleheitel ühiskond, kust teatud grupeeringud leiavad üles eriti servapealsed isendid. Aga terrorirünnakud tsiviilisikute vastu pole kohe kindlasti vahend, millega oma üritust edendada.



Džennet Abdurahmanova ei olnud Jeanne d’Arc. Ta oli lihtsalt rumal teismeline, kes tutvus internetis kuritegelike kalduvustega mehega, kes viis temagi halvale teele. Praegusel juhul siis terrorismile. Ei midagi heroilist.



Kuigi surma põlgust läheb nende kandis vaja ka inimõiguslastel, ei lähe nood süütute tsiviilisikute aitamise nimel teiste süütute tsiviilisikute kallale. Need, kes lähevad, ei sea ohtu mitte ainult oma elu, vaid kahjustavad ka nii rahvus- kui ka usukaaslaste huve halvimal võimalikul moel, tembeldades kõik ülejäänudki terroristideks.