Pere muutunud maailmas: karistus ei ole kasvatus ja autoriteet ei ole automaatne

Pille Murrik Foto: Pm

Vanemad, kes on enamasti korralikud ja toimetulevad inimesed, arvavad sageli, et just õigeaegne nahutamine on neid hoidnud halvale teele sattumast. Pereterapeut Pille Murrik usub vastupidist: neist on saanud korralikud inimesed vaatamata nahatäitele.

Abraham H. Maslow, üks eelmise sajandi tuntumaid psühholooge ja humanistliku psühholoogia teerajajaid, on leidnud, et lapse ja vanema suhted «on eelkõige nauding ja rõõm ning suurepärane võimalus nautimiseks».

Pereterapeudi ja koolitajana kohtan järjest rohkem vanemaid, kes tõepoolest oma lastest ja lapsevanemaks olemisest rõõmu tunnevad. Hiljutine diskussioon vitsakasvatuse teemal tõi aga nähtavale palju hirme ja muresid (mis väljendusid küll pigem vihana) inimestelt, kelle jaoks kasvatus ja karistus näivad sünonüümid olevat.

Diskussioonis vastandusid vitsakasvatuse pooldajad inimestele, kes leiavad, et lapsi tuleb lugupidavalt kohelda ja kasvatada saab ka vitsahirmuta. Vastandumise asemel tuleks aga karistamise ja kasvatuse teemasid käsitleda kontekstis. Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme?

Tuleme totalitaarsest ühiskonnast, kus oma peaga mõtlevad inimesed olid süsteemile ohtlikud ning aus ja selge eneseväljendus võis maksta isegi elu.

Loomulikult nõuti ja kasvatati selles süsteemis kuulekust. Ajas veel kaugemale tagasi minnes jõuame perioodi, kus teoorje, hiljem talupoegi, mõisatallis ihunuhtluse abil kuulekusele sunniti. Hierarhilises ühiskonnas tagas kuulekus süsteemi püsimise.

Demokraatia püsimiseks vajame kodanikuühiskonda, mille liikmeilt ootame iseseisvust, väärikust, vastutustundlikkust, julgust, empaatiat, eneseväljendus- ja kuulamisoskust, koostööoskusi, soovi elukestvalt õppida ja areneda. Peaks olema mõistetav, et neid omadusi ei saa arendada kasvatusviisidega, mis muudavad inimesed passiivseks ja manipuleeritavaks.

Olen kindel, et vitsakasvatuse pooldajate tegelik eesmärk on kasvatada oma lastest korralikke ja vastutustundlikke inimesi, kes saaks elus hakkama ning käituks ühiskonnas aktsepteeritaval moel.

Vitsa, see tähendab karistust ollakse harjunud nägema vahendina selle eesmärgi täitmiseks, sest lapsevanemana oskame me «automaatselt» valida vaid seda, mida ise oleme kogenud: vanemad, kes on (enamasti) korralikud ja toimetulevad inimesed, arvavad sageli, et just õigeaegne nahutamine on neid hoidnud halvale teele sattumast.

Mina usun pigem vastupidist: neist on saanud korralikud inimesed vaatamata nahatäitele, sest nad on kogenud ka midagi määratult tähtsamat – hoolimist.

Kui omavahelistes suhetes on valdav hoolimine, üksteisega arvestamine, isiklik eeskuju, ei pruugi mõni üksik karistus lapse enesehinnangut ega suhteid vanematega jäädavalt rikkuda.

Kui aga kasvatus ehitatakse üles nõudmistele ja karistustele, kuid laps ei koge lähedust, mõistmist ja hoolimist, jääb puudu omavaheline kontakt ja usaldus. Nii kaugenetakse üksteisest ja laps tunneb end hüljatuna.

Selleks, et saada puuduolevat – kontakti ja märkamist –, hakkab laps alateadlikult käituma viisil, mis kindlustab vanema tähelepanu. Sageli on see vanemale vastuvõetamatu käitumine, «pahandused», aga ka haigestumine või õnnetused.

Martha Heineman Pieper ja Wil­liam J. Pieper, viie lapse vanemad, kel mõlemal on doktorikraad ning pikaaegne teadus- ja nõustamiskogemus, on veendunud, et lapses, kes sünnist peale kogeb, et tema vanemad tunnevad tema olemasolust ja tema eest hoolitsemisest rõõmu, areneb püsiv sisemine õnnelikkus, mida ei ohusta ka elus ettetulevad raskused.

Seevastu imikud, kellele vanemate rõõm osaks ei saa, muutuvad õnnetuks ning nende olulised arengulised vajadused jäävad rahuldamata. Laps eeldab, et tema õnnetuolek ongi vanemate soov, ning temas areneb õpitud teadvustamatu vajadus tunda end õnnetuna. See on revolutsiooniline arusaam lastekasvatuses, mida nüüdisaegsed neurofüsioloogilised uurimused ka kinnitada suudavad.

Traumaterapeut Sandra Wieland, rõhutab, et esimesel paaril eluaastal nähtu-kuuldu-kogetu salvestub lapse aju neuronaalses võrgustikus. Uuringud näitavad, et tegevust jälgides aktiveeruvad samad neuronid, kui ise sama tegevust tehes.

Seepärast seadistub hoolivat käitumist näinud/kogenud lapse aju teostama hoolivust ning talle saab omaseks käituda hoolivalt, seda ka noorukina ja täiskasvanuna. Seega mõjutab mälujälg lapse hilisemaid reageeringuid, luues teadvustamatud baashoiakud ehk suhtumise.

Lapsel, kes on näinud ja kogenud hülgamist, hülgamist ka emotsionaal­ses mõttes ehk mittemõistetud olemist, ja väärkohtlemist (aga rahvusvahelise määratluse järgi on väärkohtlemine mis tahes käitumine lapse suhtes, mis alandab tema füüsilist ja psüühilist heaolu, seades ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi), on aju seadistunud teostama hülgamist ja väärkohtlemist ning selle mustri järgi ta hilisemas elus ka käitub. Teda ennast vääralt kohtlevate inimestega kokku puutudes aga ei käivitu tema ajus ohu eest hoiatav alarmsignaal, sest toimuv on tema ajule tuttav.

Lihtsalt õpetamine, kuidas on õige käituda, seda enam ei muuda, vaja on teraapiat ning reaalseid parandavaid kogemusi.

Viimane inimarengu aruanne näitab, kui väga me vajame muutusi ühiskonnas just hoiakutes ja suhtumistes.

Mida me kasvatusega taotleme? Et meie lapsed oleks terved ja õnnelikud ning neist kasvaks terved, õnnelikud, iseenda ja teistega hakkama saavad täiskasvanud? Kuulekust? Või hoopis lapsi, kes oskaksid kuulata? Erinevus tähekombinatsioonis on tühine, sisulises tähenduses aga tohutu.

Lapsest vastutustundliku inimese kasvatamine käib hoopis teiste kasvatusmeetoditega kui kuulekaks drillimine. Kuulekust on lihtsam saavutada, sest lapsevanema rolliga kaasneb ka vanemlik võim. Lapse vastutustunde arendamine aga nõuab vanemalt teadlikkust, motivatsiooni, pühendumist, eneseregulatsiooni, järjepidevust, isiklikuks eeskujuks olemist.

Kuulekus ja vastutustunne erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Yale’i ülikooli psühholoog Stanley Milgram jõudis juba seitsmekümnendatel arusaamisele, et kuulekuse treenimine lastel kujundab kuulekusvajadust, muutes neid sõltuvaks ning pärssides vastutust oma tegude eest, sest vastutus projitseeritakse järgmisele võimutasandile.

Siin on hulgaliselt mõtlemisainet arutlemaks vastutustunde puudumise üle meie noortes või meie ühiskonnas. Samuti peituvad siin sõltuvuskäitumise juured. Sõltuvusprobleemid on märksa sügavamad kui esmapilgul paistab.

Sõltuvusvalmidus inimese isiksuslikes joontes on vaieldamatult seotud autoritaarse kasvatusega. Natuuridest, kes ei kuuletu, saavad aga tihtipeale vastuhakkajad ja mässulised, kes lähevad sageli ka kuritegelikule teele.

Väidetavalt ei ole tänapäeva lastel enam seda «nuppu», mis toimiks põhimõttel: täiskasvanu ütleb, mina teen. Teisisõnu, lapsi, keda hirmu ja sunniga allutada ei saa, sest nad lihtsalt ei allu, on üha rohkem. Võimalik, et nad tajuvad, et selline kasvatus ei ole elus hakkamasaamiseks piisav.

Nad jäävad endale kindlaks ja sõltumata sellest, kuidas neid ähvardatakse, tegutsevad ikka nii, nagu heaks peavad. Neid ei saa ka aidata, kui nad ise selleks vajadust ei näe.

Samas on paljud õpetajad leidnud, et neid lapsi lugupidavalt koheldes saab nendega kontakti ja koostöögi on võimalik. Nagu õpetaja Laur leidis, et kaks Tootsi enda tehtud rehkendust on kasulikum kui kolme ülesande mahakirjutamine kellegi teise pealt.

Lastel, kes on harjunud lihtsalt kuuletuma ja alluma, on raske enda eest seista mis tahes olukorras, ka kiusajate, ahistajate või narkodiileritega kohtudes, sest kuuletumisest on saanud nende sisemine omadus.

Sama mehhanism selgitab, miks inimsusvastaste kuritegude toimepanijad oma süüd eitavad: nad täitsid vaid käsku. Enda eest seista suudab laps, kel on kogemus, et ta võib oma seisukohti karistust kartmata väljendada.

Vanemlikke ülesandeid on kergem täita, tundes laste arengu seaduspärasusi. Sageli lähevad aga vanemate ootused vastuollu lapse vajaduste ja arenguprotsessidega.

Iga vanem võiks meeles pidada, et laps ei ole tema omand, ja nii nagu porgandiseemnest kapsast ei kasvata, ei saa ka lapsest teha kedagi, kelleks tal pole määratud saada.

Vanem on nagu aednik, kelle hooleks on usaldatud kasvavate inimeste eest hoolitsemine. Seejuures ei ole inimene ainult bioloogiline isend, vaid eelkõige vaimne, hingeline, sotsiaalne olend. Need inimlikud kvaliteedid aga arenevad vaid inimestevahelistes suhetes.

Kiiresti muutuvas maailmas eduka toimimise eelduseks on emotsionaalne ja sotsiaalne intelligentsus. Edu ei saavutata reegleid järgides, vaid iseseisvalt mõeldes ning oma südant ja sisemist tahet järgides. Selleks vajame mitte hirmul, vaid aktsepteerimisel ja armastusel põhinevaid kasvatusmeetodeid, mis looks lastele võimaluse arendada välja eneses peituv potentsiaal.

Mudel, kus püüame kasvatada lapsi oma sõnade järgi, ei ole jätkusuutlik. Meie käitumine kujundab laste elu täiskasvanuna määratult rohkem kui see, mida neile õpetada püüame. «Sa pead ise olema see muutus, mida sa maailmas näha tahad,» ütles juba Mahatma Gandhi.

Meil tuleb tunnistada, et ajad, kus lapsed täiskasvanu autoriteeti automaatselt austasid, on paratamatult möödas. Kui me armastame neid tingimusteta, suuname neid hoolivalt ja käitume nendega lugupidavalt, pälvime ka nende lugupidamise. Sest nemad juba armastavad meid tingimusteta.

Mina olen kasvanud nahatäiteta. Mind võeti sülle ja kallistati, tehti pai ja räägiti unejuttu. Olen vanematega koos mänginud ja tööd teinud. Oleme emaga lilli korjanud ja «pilveloomi» otsinud, isaga suusatamas käinud ja mootorrattaga sõitnud. Mind on ära kuulatud, minuga on arvestatud. Töölt tulles oli isal kombeks teha endale kohvi ning siis me istusime temaga köögilaua ääres ja jagasime teineteisega oma päevasündmusi.

Need ühised hetked on mind inimesena mõjutanud rohkem kui mis tahes kasvatamine, sest nendest kogemustest olen ammutanud oma väärtusetunde. Kallistamine ei ole minu jaoks Ameerikast tulnud komme, sest juba mu vanaisa, kes oli sündinud 19. sajandi viimasel kümnendil, kirjutas oma mälestustes, kuidas tema vanaisa teda kallistas.

Lapsena pidasin seda kõike loomulikuks. Nüüd täiskasvanuna mõistan, milline õnnistus see on olnud. Olen kasvanud korralikuks seetõttu, et mu vanemad on mind armastanud. Ning mitte lihtsalt oma südames, vaid olen kogenud armastust läbi nende igapäevase käitumise.