FOTO: Raigo Pajula

Üleriigilise prügikoristuspäeva ja mõttetalgute eestvedaja Rainer Nõlvak kirjutas eelseisvale talgupäevale mõeldes Lembitule.

Kirjutan sulle esimest korda. Varem lihtsalt ei jõudnud. Nii palju on tegemisi, isegi talvisel ajal. Loodan, et sa ei pahanda! Tead, meil on nüüd Eesti riik! Nii et sinu suur unistus on täitunud.



Madisepäeva lahingu me küll kaotasime, aga lõpuks lõime ikkagi saksad välja. Nüüd oleme sakste ja taanlastega ammu ära leppinud, nii et kõik on hästi, ära muretse.



Sa ei kujuta ettegi, kui palju asjad siin Eestimaal 800 aastaga muutunud on! Me elame nüüd kõik enamjaolt Revalis. Kutsume seda nüüd Tallinnaks. Et kuidas meil elu läheb, küsid? Tead, nii ja naa. Raske aeg on praegu. Paljudel ei ole tööd.



Et kas kõik töö on ära tehtud või? Ei ole, tead. Vastupidi, teha oleks palju. Teed lagunevad, Eestimaa on varemeid täis, siin-seal vedeleb rämpsu... noh, lihtsalt töökohti ei ole. Raha pole, noh. Raha, need on niisugused värvilised paberid... aga see on pikem jutt, Lembitu.



Me istume praegu rohkem kodus ja ootame paremaid aegu. Istume vagusi ja vaatame tundide kaupa helendavat kasti. Päevad otsa. Jaa, ära naera, see on väga huvitav!



Seal kastis jooksevad kõiksugu värvilised pildid. Näidatakse väljamõeldud inimeste huvitavat elu. Ja see kast ütleb meile, mida rahaga teha. Seda kutsutakse reklaamiks. Viimasel ajal on pildikastile nupud ka külge pandud, no nende vajutamine ajab noored juba täitsa hulluks.



Talusid meil enam ei ole, aga meil on nüüd kõigil mitu kodu. Üks on selline ratastega, millega saab kodust kodusse sõita. Uhke ratastega kodu,


auto, on iga eestlase unistus! Meil on nüüd laiad teed, et autod saaksid kõikjal vurada. Et miks meil nii palju autosid vaja on? Selleks, et oma mitme kodu vahel sõita, Lembitu!



Meil on üks kodu, kus me öösel magamas käime. Teise kodu nimi on töö, seal me istume kõik oma päevad. Teeme karjääri. Et mis see karjäär on? Seda, noh... raiutakse. Mõned raiuvad seda välja põlevkivist, teised jälle oma eludest.



Ja töö eest saabki raha, Lembitu! Raha eest saame osta uhkemaid kodusid, ratastega ja ilma. Ja meie kodud on nüüd kõrged! Näiteks meie kodu katusel on veel viis kodu, kujutad sa ette, Lembitu! Umbes nagu küülikupuurid või nii.



Enamik aega me istumegi tööl. Ega me oma lähedasi seal ei näe. Seal on töökaaslased. See komme tekkis meil sakste ajal. Siis olid teopäevad, nüüd on tööpäevad, aga vahet pole.



Ja siis on meil veel talu moodi kodu, kuhu me alati tahame minna, aga aega ei ole. Oma naabreid me ei tunne, sest pole aega ega põhjust nendega tuttavaks saada. Pigem pelgame neid. Ja istume omaette. Mine tea, mis neil mõttes on!



Linnuseid meil enam pole, aga kodu on eestlase kindlus. Sa peaksid nägema meie kodude rauduksi, Lembitu! Ja millised lukud neil ees on? Et mis asi see lukk on? No midagi sellist, millega te omal ajal aedikuid sulgesite, et sead rukkisse ei pääseks, ainult keerulisem. Niisugune, et keegi inimene läbi ei pääseks.



Et miks ta ei tohi tulla? Meie ajal on nii, et inimesed tahavad teiste asju endale võtta. Meie omad inimesed. Salaja või kavalusega. Meile see üldse ei meeldi. Neile, kes võtavad, ka ei meeldi. Aga nii on. Ja ega need meie kodud polegi tegelikult meie omad.



On ühe teise mehe omad, keda mina ei tunne. Teda kutsutakse Rootsi pangaks. Nii et oleme natuke sulase seisuses praegu. Küllap kord saame oma päriskodud ka. Et miks meil üldse mitu kodu peab olema? Ja miks me aiva omaette kodus passime?



Tead, Lembitu... see on pikem jutt.



Aga loomi me peame ikka. Koera näiteks. Siis me paneme talle nööri kaela ümber ja läheme temaga ümber maja kõndima. Ja kui koer häda teeb, siis korjame selle taskusse. Muidu võib trahvi saada. Et kas meil kanad ka nööri otsas on? Ja et kas me lehma järelt ka korjame? Ei, Lembitu, kanad ja lehmad on farmis, neid pole mõni meist näinudki... aga see on pikem jutt.



Tead, ega see kodus istumine tervisele hea pole. Mõisapõllul me enam rügama ei pea, aga see istumine... see paneb südame puperdama. Kel raha on, see käib siis vahel trennis. See on nii, et jooksed ühe koha peal ja vehid kätega või tõstad pomme edasi-tagasi. Pärast on hea tunne. Ja pärast jaksad kohe hoopis pikemalt tööl istuda!



Raha eest saab veel spordivarustust ka. Need on säändsed värvilised kehakatted, mida sul päriselt vaja pole, aga mida inimesed vahel kannavad. Ja siis nad jalutavad keppidega põlluserval edasi-tagasi, edasi-tagasi. See on ka tervisele hea, Lembitu, mõistad?



Sel aastal on meil palju lund. Terve talve oleme lumes sumbanud. Et miks me seda ära ei korista? Mupo ütleb ka, et koristage. Aga keegi, kes lubas koristada, ei jõua kõike koristada. Ja raha tal ka ei ole. Et miks me ise teda ei aita? Tead, Lembitu... see on pikem jutt.



Raha eest saab nüüd seda va kangemat kraami ka. Niipalju kui kulub. Me oleme ses asjas täitsa mihklid – kogu Euroopas teisel kohal! Igal aastal trimpame mitukümmend toopi hundijalavett nina peale. Lapsed, naised ka. Et miks nii ohtralt? Tead, Lembitu, mida sa siin ikka teed, istud kodus ja... no ja siis võtamegi. Mehemoodi. Paar­kümmend toopi nina peale. Igal aastal.



Lembitu, siis on meil ööklubid! Sinna saab ka raha eest. Need on suured pimedad keldrid, kuhu me öösel läheme. Seal möirgab kõrvulukustav muusika. Nii valju, et rääkida ei saa.



Kui sa vaid teaksid! Et miks me seal käime? Ööklubides me saame oma tulevastega tuttavaks. Teeme otsuseid, kellega siduda oma elu! Kuidas sina, Lembitu, omale kallima leidsid? Küllap talgutel vist. Tõsi küll, seal ööklubis on pime ja rääkida ka ei saa ja kõik on vintis aga... tead, Lembitu, noh, nii on meil praegu kombeks.



Lembitu, vahel on mul meel täitsa must. Mõtlen, et head nahka sest Eesti asjast enam ei saa. Istume igaüks omaette ja sajatame, kui naabril hästi läheb. Vaata, sul oli lihtsam sakste vastu malevat kokku ajada. Sul oli vaenlane! Kui vastaline oma armeega tuleks, küllap siis Eesti pojad jälle lippude alla koonduksid. Aga meil ei ole vaenlast!



See on kuidagi teistmoodi praegu, Lembitu. See vaenlane on meie endi sisse pugenud. Seest on vahel säärane õõnes tunne, et külm higi tuleb otsaette. Mis meist saab? Paljudel on hirm, aga vaenlast nagu polegi. Igaüks hoiab omaette.



Aga siis läheb see tunne jälle üle. Ja siis me vahel saame rahvaga kokku. Tead, meil on nüüd laulupidu, juba kuus inimpõlve! Ja tantsupidu! Ja maakeelne kool ja raamatud ka. Üks aasta koristasime üheskoos metsast prügi ära.



Et kes selle prügi metsa viis? Meie ise kunagi viisime... aga enam ei vii. Vähemasti paljud meist enam ei vii. Ja tead mis. Kaugetes maades hakkasid nad ka seepeale oma metsi koristama. Ja me oleme selles nuppudega pildikastide asjas ka teistele eeskujuks olnud. Tore, eks?



Sel aastal mõtleme talgupäeva korraldada. Nagu sinu ajal, Lembitu. Sinu ajal tehti ju suuri töid ikka üheskoos. Tead, meil pole paljud elu sees talgutel käinud! Sul on seda muidugi raske ette kujutada.



Mõtleme, et kui me prooviks mõned tarvilised tööd jälle üheskoos ära teha. Ja pärast simmanil koos lõõgastuda. Siis me ehk ei istu ka hiljem enam niipalju omaette. Ja ei sajata enam niipalju. Ning mõni räämas koht saab Eestimaal jälle ilusamaks. Ja et me hoiame siis rohkem ühte ka. Nagu sinu ajal, Lembitu.



Tallinnas, mahlakuul 2010