Jaan Lahe

FOTO: Liis Treimann

Teoloogiadoktor ja vikaarõpetaja Jaan Lahe ütleb, et kogu ristiusu sisu saab taandada paarile keskse tähendusega sõnumile. Kõik muu selle kõrval on teisejärguline, suhteline ja diskuteeritav.


Alustame lihavõtetest. Kas kiriklike pühade tähistamine on inimestele oluline või on need lihtsalt vabad päevad?


Kui rääkida eesti inimesele tähtsatest pühadest, siis nendeks on jaanipäev ja jõulud. Aga nende kahe püha tähendus ei ole päris sama.



Kirik tähistab jaanipäeva kui Jee­suse töö ettevalmistaja Ristija Johannese sünnipäeva, aga juba meie rahvausundis on jaanipäeva side Ristija Johannese kujuga üsna nõrk ning tänapäeva eestlase jaoks ei ole sellel pühal mingit religioosset sisu.



Jaanipäeva võetakse kui «vanade eestlaste püha», millel on suur rituaalne tähendus – kes kujutaks jaanipäeva ette ilma jaanituleta? Et tuletegemisel oli muiste religioosne või maagiline tähendus – tuld on ikka peetud stiihiaks, mis puhastab ja tõrjub halba –, ei ole tänapäeval enam oluline. Ent ka tänapäeva mittereligioosne inimene vajab rituaale, need liidavad inimesi, pakuvad turvatunnet ja neis on oluline elamuslik külg.



Jõulude tähendus on jaanipäevaga võrreldes teine. Ka jõulud ei ole keskmise eestlase jaoks usupühad, kuid usuline külg neis siiski täiesti ei puudu – kui eestlane, kes muidu kirikus ei käi, seda vahel ikkagi teeb, siis just jõulude ajal. Ja kui munadepüha puhul ei teagi kõik, et need on Kristuse ülestõusmispühad, siis Jeesuse sünnist on igaüks midagi kuulnud.



Ometi oleks kasulik teada ka ülestõusmispühade vaimulikku tähendust, sest kogu Jeesuse lugu, mille osadeks on tema sünd, surm ja ülestõusmine, on kahtlemata õhtumaist kultuuri kõige rohkem mõjutanud narratiiv. Selle tundmine on oluline, et mõista õhtumaist tsivilisatsiooni, mis on juurtelt kristlik.



Kes peaks rääkima ülestõusmispühade tähendusest?


Eks ikka kirik. Ideaalis võiks olulisemate kirikupühade tähenduse tundmine kuuluda koolihariduse juurde, aga kuna religiooniõpetusega on koolis, nagu on, on seda vist palju tahetud.



Et ülestõusmispühade vaimulikku sisu tuntakse vähem kui jõulude oma, on seletatav sellega, et jõulude tähendus on üldinimlikum. Sõltumata sellest, kas Jeesust peetakse Jumala Pojaks või mitte, on sündmus, millest räägib jõuluevangeelium – lapse sünd –, midagi, mis kõnetab iga inimest ja millel on tugev emotsionaalne tähendus. Üldinimlik on ka sõnum armastusest ja headusest, mida jõulude ajal kuulutatakse.



Kristuse ülestõusmine surnuist on midagi sellist, millel on tähendus ainult kristlaste jaoks, ja tänapäeval ei oska isegi osa kristlasi, ka teolooge, sellega midagi peale hakata. Vahel räägitakse isegi jutlustes hoopis looduse tärkamisest või sellest, et peaksime moraalselt uuesti sündima ja saama paremateks inimesteks.



Siiski on ka ülestõusmispühadel aspekt, millel võiks olla üldinimlik tähendus – surm. Teadmine surma pidevast kohalolekust võib olla ängistav, kuid ülestõusmispühade sõnum on, et surm ei ole midagi lõplikku, et elu on võitnud surma.



Kas tänapäeval on kirikul üldse mingit mõju ühiskondlike väärtuste kujunemisele?


Kiriku roll ühiskondlike väärtuste kujundamisel on aja jooksul muutunud. Ajal, mil suurem osa ühiskonnaliikmeid kuulus kirikusse ja usk oli oluline ühiselu valdkond, oli kiriku mõju inimeste väärtushinnangutele oluliselt suurem kui praegu, kui kristlased moodustavad ühiskonnas vähemuse.



Minevikus oli kirik institutsioon, mis andis kooliharidust, kehtestas moraalseid standardeid ja püüdis valvata ka nende täitmise järele. Tänapäeval on usust saanud eraasi. Kiriku panus haridusse piirdub peamiselt teoloogilise hariduse andmisega (on ikka veel neid, kes seda ebapraktilist ala õppida tahavad).



Kirik pole ka enam moraalivalvur. Muidugi on neid, ka kirikus, kelle arvates peaks kirik selle rolli endale jälle võtma. Kuid see pole lihtsalt võimalik, sest kristlikku moraali ei saa teha kohustuslikuks mittekristlastele.



Ent kiriku mõju ei ole ka olematu, sest need vähesed, kes end kristlasteks peavad, on siiski osa ühiskonnast. Karl Ristikivi ütles, et «ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi sa seda ei märka».



Kirik ei peaks nutma taga mõjuvõimsaid aegu, vaid arvestama praeguste oludega ja täitma oma ülesannet nii hästi kui võimalik. Kiriku peaülesanne on kuulutada kristlikku sõnumit ning teha seda ühiskonnas, milles elatakse. Ning aidata inimestel selle sõnumi kaudu leida Jumalat ja iseennast.



Määrav pole sõnumi kuuljate hulk, kuigi ka see võiks olla suurem, vaid sõnumi kuuldavus. Paraku pole aga kiriku sõnum sageli kuuldav ega mõistetav. Selles ei ole süüdi ainult ilmalikustunud ühiskond, vaid ka meie, vaimulikud. Sest me ei oska sageli anda kristlikku sõnumit edasi viisil, et see tänapäeva inimest kõnetaks. Inimeste maailmapilt ja väärtused on muutunud ja kirik peab sellega arvestama.



Mida tänapäevane kirik ise väärtuslikuks peab?


Vahel on see küsimus mu enesegi jaoks, sest Eesti luterlik kirik ei ole vaimselt ühtne – siin eksisteerivad kõrvuti erinevad ja kohati lausa vastandlikud nägemused ristiusust. Sageli tundub, et ka kirikus endas ei ole täit selgust, milline peaks kirik olema ja mida tegema. Seepärast on ehk õigem rääkida sellest, mis minu arvates peaks kirikule oluline olema.



Kirikule peaks olema oluline, et tema sõnum oleks kuuldav. Kirikule peaksid olema olulised inimesed, kes tema moodustavad, sest luterliku arusaama järgi pole kirik inimeste kohal kõrguv institutsioon, vaid inimesed ise ongi kirik. Kirik peaks inimestele pakkuma seda, mida nad on sinna otsima tulnud – armastust, mõistmist, vaimset tuge. Ka intellektuaalselt mõtestatud ristiusukäsitlust.



Täiesti ausalt öeldes – kirik kui organisatsioon ei ole eesmärk, vaid vahend – ta on otsekui vaimne ruum, et inimesed, kes seda ruumi täidavad, võiksid kasvada ja areneda. Kirik kui organisatsioon omabki mõtet vaid nii palju, kui ta suudab oma liikmete vaimsele kasvule kaasa aidata.



Kirik peaks püüdma pakkuda midagi kõigile erinevatele sihtgruppidele ja arvestama sellega, et inimesed, kes kirikusse tulevad, on erinevad ja nende ootused kiriku suhtes on erinevad. Muidugi on ka ebarealistlikke ootusi, mida ei saa täita, kuid see ei tähenda, et ei peaks püüdma erinevustega arvestada.


Samas on meie kirikus olemas ka vastupidine tendents – soov kõike võimalikult unifitseerida. Viimases näen ma suurt probleemi ja isegi ohtu.



Mida see tähendab ja mis ohud sellega kaasnevad?


Kirik suudab väga erinevatele inimestele midagi pakkuda vaid siis , kui ta aktsepteerib inimeste ja vagaduslaadide erinevusi ja kõneleb iga sihtgrupiga keeles, mis seda kõnetab. Erinevuste tasalülitamine piirab oluliselt kiriku sõnumi kuuldavust ja töötab nii vastu kiriku põhieesmärgile. See on üks oht.



Veel suurem oht peitub aga selles, et kirikus on neid, kes tahaksid kirikut jõumeetoditega ühtlustada. Praktikas avaldub see näiteks uue jumalateenistuse korra pealesurumises kogudustele.



Arvestades selliseid autoritaarseid suundumusi, ei imesta ma selle üle, kui varsti hakatakse ka teoloogilisi seisukohti unifitseerima: keelatakse näiteks diskussioonid teatud küsimustes ja vastuvaidlematut omaksvõtmist nõudvate, ent teoloogiliselt võib-olla isegi küsitavate seisukohtade kehtestamist normatiivsetena.



Kas kirikul on üldse võimalik kõiki kõnetada? Kui liberaalseks saab kirik tänapäeval muutuda? Millise hinnaga?


Mulle endale eriti ei meeldi kirikut analüüsida kategooriate «liberaalne» ja «konservatiivne» abil, sest need kategooriad sõltuvad tugevasti taustsüsteemist.



Liberaalne või konservatiivne ollakse ikkagi kellegagi võrreldes. Näiteks paljude ameerika kristlaste meelest on peaaegu kogu Euroopa kirik liberaalne. Sama heidavad ameeriklastele ette aafrika kristlased. Mida näiteks peetakse Eestis liberaalseks, on Saksamaal konservatiivne.



Lisaks on liberaalsuse ja konservatiivsuse mõisted ka ajas teisenenud. Näiteks 17. ja 18. sajandil, kui hakkas tekkima teaduslik piibliuurimine, pidasid paljud mõtet, et piiblil on jumaliku külje kõrval ka inimlik külg, lubamatuks liberaalsuseks ja sellise seisukoha esindajaid isegi karistati. Tänapäeval on arusaam piibli inimlikust küljest Euroopa protestantluse peavoolus üldtunnustatud ja seda vaidlustab vaid fundamentalistidest vähemus.



Liberaalsuse ja konservatiivsuse asemel peaks rääkima hoopis avatusest ja suletusest, muutuste aktsepteerimisest ja ignoreerimisest.



Et ühiskond ja inimese maailmapilt on pidevas muutumises, on tõsiasi, mida ka kirikul ei ole võimalik ignoreerida. Selle kinnituseks on kogu kiriku ajalugu, eriti teoloogia- ja piiblitõlgendamise ajalugu. Muutustega arvestamise puhul kardetakse, et midagi olulist läheb kaotsi. Ja see oht on tõesti olemas, nii nagu ükskõik millise teksti tõlkimise puhul on oht, et tõlkega läheb midagi olulist kaotsi.



Ometi ei saa hirm muutuste ees olla põhjuseks, et muutused ei peaks toimuma või muutustega ei peaks arvestama. Kui kirik tahab, et ta sõnum oleks kuuldav ja mõistetav, peab ta seda tõlkima oma ajastule mõistetavasse keelde, mis ei hõlma ainult sõnu, vaid ka maailmapilti ja arusaamu. Riski kaotada olulist vähendaks see, kui kirik teadvustaks endale, mis on oluline, mis mitte.



Kogu ristiusu sisu saab põhimõtteliselt taandada paarile keskse tähendusega sõnumile. Näiteks, et on olemas Jumal, kes on kogu olemise alus; inimene on võõrandunud Jumalast ja iseendast; Jumal ilmutab end erilisel viisil Kristuses, et lunastada inimest tema võõrandatusest ja lõhestatusest, mida «kiriku keeles» nimetatakse patuks. Selle kõrval on kõik muu teisejärguline, suhteline ja diskuteeritav.



Nii asjadele vaadates ei ole põhjust näiteks väita, et hakates laulatama samast soost inimesi, on Rootsi luterlik kirik taganenud ristiusust. Aga ometi on seda väidet ka meie kirikus aeg-ajalt esitatud. Loomulikult leidub ristiusus palju erinevaid väiteid inimese kohta, ka tema soolisuse ja seksuaalsuse kohta, kuid ükski neist väidetest ei puuduta ristiusu keskset sõnumit.



Tänapäevase, piibli juures ka selle inimlikku ja ajalooliselt tingitud külge arvestava ristiusukäsitluse puhul peaksid kõik sellised väited kuuluma diskussiooniküsimuste hulka. Need ei ole enam midagi endastmõistetavat, mida peaks vastuvaidlematult tunnistama.



Kas selline konservatiivne suund võib olla tingitud ilmaliku liberaalsuse survest või on tegemist fundamentalismi taassünniga?


Konservatiivne suund on kindlasti vastureaktsioon liberaalsele suunale (ja ka vastupidi). Fundamentalism on vastureaktsioon ühiskonna sekulariseerumisele. Kristlik fundamentalism, see tähendab ristiusu ajaloolist ja inimlikku aspekti eitav ristiusukäsitlus, on maailmas praegu tõusulainel ja pole ime, et see avaldab mõju ka Eesti luterlikus kirikus. See pole meie kirikus küll valdav mõtteviis, kuid sel on poolehoidjaid ja tundub, et on koguni neid, kes tahaksid seda muuta kirikule normatiivseks.



Ma isiklikult usun, et võidab mõistus ja see ei õnnestu. Meie puhul soodustab fundamentalismi levikut veel üks ajaloost tulenev seik. Oleme olnud kaua aega suhteliselt isoleeritud muust maailmast ja ka teoloogilise mõtte arengust Euroopas.



Nüüd, kus olukord on hakanud muutuma ja kirikusse tuleb järjest enam juurde avara silmaringiga ja tänapäevasele mõtlemisele avatud vaimulikke ja teolooge, näeb üks osa kiriku liikmeid ja vaimulikke selles ohtu ning nad kardavad, et «liberaalsus» hävitab kristliku sõnumi.



Ma siiski usun, et kristlik sõnum on nii vägev, et seda ei hävita miski – ka mitte see, kui sõnumit tõlgitakse keelde, mis erineb oluliselt keelest, mida räägiti siis, kui seda sõnumit kuulutama hakati.



Ka mõnede teoloogiliste seisukohtade ümberhindamine ei suuda kristlikku sõnumit hävitada. Kiriku ajaloos on ju ikka seisukohti ümber hinnatud. Inimene on viimase kahe tuhande aasta jooksul jäänud oma põhiolemuselt samaks. Tema eksistentsiaalsed küsimused on jäänud samaks – need ei sõltu maailmapildist ega ühiskonnakorrast.