Juhtkiri: Keskerakondlik enesemüümine

Foto: Urmas Nemvalts

Poliitik ei müü ainult ennast, vaid tema kaup mustal turul on kaaskodanike huvid

Endiste keskerakondlaste paljastused jutustavad meile haletsusväärse loo, kuidas hoolimatu kulutamise tagajärjel rahahätta sattunud partei kaotab sõltumatuse ning otsused, mis peaksid järgima valijate tahet, vastama nii seadustele kui arusaamadele moraalist, viiakse mustale turule. Säärane võimumeeste langusspiraal on ajaloos palju kordunud.  

Tahtmine anda välja keskerakondlikku venekeelset lehte Vesti Dnja, olgu või nui neljaks löödud ja meri muruks muudetud, viis ärimeestelt raha nuiamiseni ja neile soodsate poliitiliste otsuste müümiseni.

Viimase kohta on ka Elmar Sepa, Ivo Parbuse ja teiste osas jõustunud kohtuotsus – kaugeltki ei saa kaasa kiita Savisaare 7. oktoobri hüüatusele, et «kõik need teie kapod ja kripod» pole midagi leidnud. Loomulikult tekitab kummastust seegi, et ühe Eesti tipp-poliitiku, erakonna esimehe jaoks on õigusriigi Eesti politseiorganisatsioonid «teie» – inimene distantseerib ennast isegi avalikes sõnades Eesti õiguskorrast (?).

Tarmo Lausingu kirjeldused lisavad detaile ja värve korruptiivsele tegelikkusele, mille põhijooni teame juba pikka aega. Vesti Dnja väljaandmisega suutis Keskerakonnaga seotud sihtasutus ära kulutada peaaegu paarkümmend miljonit krooni aastas ning osa võlgu on veel siiani üleval. Ärimehed annetasid, «ostsid reklaamipinda» või «andsid laenu» tüüpiliselt poole miljoni krooni ning vahel ka suuremate summade kaupa.

Muu hulgas juba viidatud kohtuotsusest on selge, et raha ei annetatud ilma vastuteeneid ootamata. Tarmo Lausing ei pelga otse öelda, et Tallinna Farmaatsiatehase huvides sai detailplaneeringut läbi suruda ainult linnapea ning lisada, et «jah, vangi läksid Edgar Savisaare eest Elmar Sepp ja Ivo Parbus».

Lugusid kinnisvarainvesteeringute eelduseks olevate detailplaneeringute kummalistest tõkestamistest või vastupidi, soodustamistest, on kümneid kordi rohkem kui korruptsiooniasjus jõustunud kohtuotsuseid. Muu hulgas pole me kuulnud linnapealt selgitust, miks ikkagi pole aastate kaupa kippu ega kõppu kuulda Tallinna linnahalli arendamisest, mis ometi algas väga lootusrikkalt. Selle loo algus on aga ohjeldamatu kulutamine, mis viib võlgadesse ja lõpuks enesemüümiseni. Kusjuures otsustajaks valitud poliitik ei müü ju ainult ennast, vaid tema kaup mustal turul on kaaskodanike huvid.  

Kurvastav ongi just see, et me ei kuule selle erakonna esimehe suust hukkamõistu isegi hüpoteetilise halva käitumise suhtes, vaid ikka ja jälle vaid keerutamist ning õigustusi stiilis «teised teevad ka». Tavalistes Eesti kodudes õpetatakse lastele juba maast madalast selgeks, et reeglid ja moraalsed väärtused käivad kõigi kohta ning kui «teised teevad ka» kurja, siis see pole mingi õigustus oma halbade tegude jätkamiseks.