:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
/nginx/o/2012/08/21/1281850t1h24c0.jpg)
Tubakafirmade lobitöö on olnud takistuseks sisulisele arutelule, sest need, kes tubakadirektiivi eelnõud avalikult kritiseerida julgevad, on automaatselt lobi ohvrid.
Tiina Kaukvere: tubakaparanoia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Keelakem siis üldse suitsetamine ära!» «Millal me keelustame šokolaadi või varustame maiustused hoiatusega, kui mitu diabeedisurma on igal aastal?» «Sama hästi võiks ära keelata punase liha söömise.» «Mina suitsetan juba kakskümmend aastat, ma väga naudin seda ja viin arvestatava summa riigikassasse. Kui suitsetamisest loobutaks, oleks kõik Euroopa Liidu riigid pankrotis!»
Sääraseid emotsioonipahvakuid kostis eelmisel nädalal Euroopa Parlamendi täiskogu istungil, kus oli päevakorras tubakadirektiivi eelnõu ning küsimus, kuidas vähendada tubakatoodete atraktiivsust noorte silmis ja päästa ligi 700 000 inimese elu. Just nii palju inimesi sureb parlamendi kinnitusel suitsetamise tõttu Euroopa Liidus aastas.
Tõsine probleem, oluline küsimus, piiratud aeg sisuliseks aruteluks, kuid sellegipoolest suudeti see pealtvaataja jaoks muuta tragikoomiliseks vahepalaks. Pakkus ju esialgu nalja, kui näiteks Hollandi saadik tõi välja, et tema võrdleks suitsetamist religiooniga, mis on igaühe vaba tahe, ning muu hulgas pakkus varianti ka piiblisse ja koraani hoiatussildid kleepida. Pärast naerupahvakut järgnes kurb tõdemus, et siin tehakse otsuseid kogu Euroopa rahva eest.
Iga säärase sõnavõtu järel jõuti istungisaalis siiski kiirele järeldusele, et saadik peab olema langenud tubakafirmade lobitöö ohvriks, mis on teatavasti olnud mahukas ja edukas.
Näiteks on tubakagigant Philip Morris teinud suuri ponnistusi, et tubakadirektiiv suitsetajate hulka ja firma kasumit ei pärsiks. Investeerinud miljoneid ja palganud sadu inimesi veenma parlamendiliikmeid piirangutest loobuma, sest «seaduste karmistamine piirab tarbija õigusi».
Kurb on see, et pärast igat uut sõnavõttu europarlamendi istungisaalis ei jäädudki juurdlema selle sisu üle, vaid hoopis selle üle, kuivõrd mõjutatud võib saadik lobitööst olla. Tugev lobikahtlus kerkis kõneleja kohale, kes julges direktiivi avalikult arvustada. «Kaitske tarbijate tervist, mitte tubakatööstuse huvisid!» kõlasid üleskutsed saalist.
Nii süüdistati manipulatsioonide ohvriks langemises ka neid saadikuid, kes tõid välja tegelikult tõsiseid murekohti ja võimalikke küsitavusi plaanitavates muudatustes. Näiteks mida teha, et mentoolsuitsude keelustamise korral ei hakkaks vohama illegaalne turg? Kuivõrd ikkagi on tõestatud, et mentooliga sigaretid panevad noori suitsetama? Kas mentoolsuitsu tõmbaja loobub suitsetamisest ainuüksi seepärast, et tema lemmikmaitsesuitsu enam müügil ei ole? Milline on ikkagi e-sigareti mõju? Kas e-sigaret on pigem abivahend suitsetamisest loobujatele, mille kättesaadavust peaks suurendama, või peaks selle pealtnäha süütu seadme tarvitamist pigem piirama?