Jüri Allik

FOTO: SCANPIX

Kaarel Tarand kirjutas: «Kõik nägid ja keegi ei ütelnud midagi – nagu totalitarismi vägivaldsel ajastul, kus liiga paljud vaikisid, kui teisi viidi. Kui ennast viidi, oli juba hilja suud lahti teha. Nüüd on ajad ja olud muutunud, vajatakse vaid veidi mehisust ja moraalset selgroogu, ei enamat.»

Kaarel Tarandilt ei nõudnud see ilmselt moraalset selgroogu ja mehisust, et üle-eelmises Sirbis (04.10) langetada otsus Laine Randjärve doktoritöö kohta, mida ta nimetab põlastavalt «teoseks», millel puuduvad teadustöö tunnused. Mehisuse asemel oli vaja pisut konformismi näiliselt isamaaliste aadete suhtes, kuid eks ole see ka hea sõnum neile, kes uut Sirbi toimetajat hakkavad varsti valima.
Oma stiililt meenutab «Rektori käskkiri» Pravda juhtkirju Stalini ajastu lõpust, kus eriti ustavad partei sõdurid võitlesid kodanluse ees lömitamise, kosmopoliitsuse ja formalismiga nõukogude teaduses. Ka siis nimetati keele-ja kirjandusteadlaste teadustöid «teosteks» või sagedamini paskvillideks. Tarandi mõttelaadi näitab pöördumine rector magnificuse poole üleskutsega, et see partei keskkomitee stiilis ütleks välja oma hukkamõistu Randjärve doktoritöö kohta.
Võttes omaks eelduse, et Randjärve töö ei kõlba kuhugi, püüab Tarand oma juhtkirjaga taastada lüpsja-karjatalitajate ja kaevurite väidetavat õigust otsustada selle üle, mis on või ei ole teadus. Teaduse üheks tunnuseks on see, doktoritöös esitatavad tulemused on eelnevalt avaldatud teadusajakirjades, kus nad läbivad tiheda eelretsenseerimise sõela. Ma olen ise lugenud kahte Laine Randjärve artiklit, mis on väitekirja aluseks ja ilmunud ajakirjas, mida indekseerib maailma kõige mainekam teaduse andmebaas Web of Science. Tarand võiks rumala praalimise asemel mõne neist artiklitest ise läbi lugeda (Sirbi toimetajaks olemine eeldaks inglise keele oskust) ja püüda võrrelda, mille poolest on see vähem teadus võrreldes mõne teise tegevpoliitiku näiteks Mart Laari doktoritööga. Mulle isiklikult ei jätnud need artiklid väga sügavamat muljet, kui miski ei reetnud ka teadustöö tunnuste puudumist.
Laine Randjärve tööl oli koguni kaks oponenti: professorid Simo Mikkonen Jyväskylä ja Karsten Brüggemann Tallinna Ülikoolist. Nemad millegi pärast ei pannud tähele, et tööl puuduvad teaduse tunnused, mida Kaarel Tarand märkas ilma tööd lugematagi. Tundub, et konformist on antud juhul hoopis Kaarel Tarand, kes naiivselt või küüniliselt usub midagi, millest tal endal pole vähimatki ettekujutust.