Nils Niitra: kahte head asja korraga ei saa

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

See, et Tartu on Tallinnast parem paik elamiseks ja Tallinn Tartust parem paik töötamiseks, on laialt levinud arvamus. Kahte head asja paratamatult korraga ei saa.

Olen elanud pikemalt nii Pärnus, Tartus kui Tallinnas. Mul on selge arusaam, kus ma olla tahan, ja nii ongi juhtunud, et elan tegelikult maal.

Tallinn on minu arvates linn, kus sa ei tunne kõiki neid inimesi, keda sa tahaksid tunda. Pärnu on linn, kus sa pead paratamatult tundma ka neid inimesi, keda sa ei taha tunda. Kogemuse järgi on Tartu just selline paraja suurusega koht, kus sa tunned neid inimesi, keda sa tahad tunda, ega pea tundma neid, keda sa ei taha tunda.

Jah, eilsest Postimehest selgub, et Tartus on odavam elada kui Tallinnas ja pealinna kõrgem palk ei pruugi elamise kallidust võrdluses Tartuga korvata. Ometi olen näinud kümneid sõpru-tuttavaid Tartust lahkumas ja väheseid siia elama kolimas.

Olen olnud ise teelahkmel ning teinud siis lõpliku otsuse eelistada karjäärile elukeskkonda. Mõnigi hilisem tööpakkumine pole jõudnud kaugemale minu küsimusest, kas töökoht jääb Tartusse. Ajakirjanikel on selles linnas märksa vähem võimalusi hea palgaga tööd leida, nagu ka paljude teiste erialade esindajatel.

Küll ja küll on mul selliseid sõpru-tuttavaid, kes on pärast ülikooli lõpetamist sellesama suurepärase elukeskkonna pärast mõned aastad Tartus virelenud ja lõpuks otsustanud, et nüüd aitab. Nad läksid Tallinna ja hakkasid tegema tööd, mis meeldis. Silme ette tekkis konkreetne siht ja mida muud saab see postluterlikus ühiskonnas olla kui töö.

Keeruline on jääda elama Tartusse, teha motiveerivat tööd ja teenida seejuures head palka. Mõnigi tallinlane on öelnud, et Tartu on liiga uimane linn. Sellest väitest ei saa ma hästi aru – minu arvates on erksust nüüdisaja maailmas ülearu ja päris hea, kui elukeskkond tempot veidi maha kerib.

Tõsi, kultuurisündmusi on Tartus vähem kui Tallinnas. Samas võiks Tallinna kirevast kultuuriilmast kõneleja endalt küsida, millal ta viimati teatris käis. Selle paar head etendust aastas teeb ka Vanemuine ära.

Aeg-ajalt tulevad tallinlastest ekstartlased Tartusse nädalavahetuseks puhkama ja õhkavad kodulinna järele. Päris mitu on ka Tallinnast tagasi kolinud, sest pealinna tegelikkus sunnib neid väärtushinnanguid muutma ja karjäärile elukeskkonda eelistama.

Minu isa on aga põlistallinlane ja tema jaoks võiks elu Tartus olla ilmselt sama võõras ja tüütu kui Tallinna-elu tartlastele. Seetõttu tulebki Tallinna ja Tartu vahelises võrdluses endale aru anda, et kodu jääb koduks.