Toomas Loho: tasuta reise ei ole

Foto: SCANPIX

Kesk­kriminaal­politsei narkotalituse juht Toomas Loho soovitab narkokulleriks tahtjail võrrelda lubatud tasu karistuseks määratud vangla-aastatega: kas see on ikka seda väärt, et kõik kaotada?

Seda lugu ajendas mind kirjutama lootus, et kui kasvõi üks inimene tänu sellele artiklile ei lähe narkokulleriks, siis olen oma eesmärgi täitnud. Viimati palju kõneainet pakkunud juhtum, kus kaks noort naist tabati kokaiiniga Peruu lennujaamas, ei ole kahjuks ainulaadne. Samamoodi ei ole midagi uut ka narkokullerite värbamise taktikas.

Kunagi lauljana tuntud Mik­e Emelaid süüdistas keskkriminaalpolitsei kümne aasta eest kokaiini salakaubaveos Venezuelast Eestisse ja siit edasi Lääne-Euroopasse. Koos Emelaiga mõisteti kohtus süüdi ka tema abikaasa Vivian ja narkoketi rahastaja Tarvet.

Kullereid värvati labaste, kuid toimivate võtetega: noortele naistele pakuti võimalust osaleda muusikavideotes taustatüdrukutena, teeseldi «armastust» ja pakuti tasuta reisi Venezuelasse. Pakuti ka tööd modellina. Mõned käisid enda teada toomas äripabereid, kaalutlemata, miks peaks paberitele isiklikult järele minema. Kahjuks ei hakanud mõned Venezuelasse sõitnud tüdrukutest ka küsima, mis on kohvris, mis neil paluti Eestisse toimetada. Kohvris oli loomulikult kokaiin.

Toona tabati nii rahastaja kui ka kuriteo organisaatorid. Keegi neist ei kasutanud kullerite suhtes vägivalda, kulleritele polnud vaja maksta töötasugi. Kurjategijate ainus kulu olid lennupiletid.

Aga tuleme ka pisut teistsuguse värbamistaktika juurde. 13. jaanuaril 2008 tegi Hollandis elav ja end Chrisiks nimetav isik telefoni teel Jaanekile ettepaneku sõita Aafrikasse ning tuua sealt salakaubana Euroopasse kohvrisse peidetult suures koguses kokaiini. Ühe kohvri Aafrikast Euroopasse toimetamise eest lubas Chris Jaanekile tasuks 2500 eurot. Jaanek nõustus ja otsustas narkokulleriteks kaasata ka teisi isikuid.

Jaanek tegi Aulisele ja Jannole ettepaneku minna temaga koos ühte Aafrika riiki, et sealt kokaiini tuua. Tasuks ühe kohvri vedamise eest, milles oli keskmiselt kolm kilo kokaiini, lubas ta 2500 eurot. Nii Aulis kui Janno nõustusid. Juba kaks päeva hiljem maandusid lootusrikkad narkoärikad Lääne-Aafrika riigi Benini Cotonou linnas ja omandasid seal kuus kilo kokaiini, mis oli võrdsetes osades paigutatud kahte reisikohvrisse. Seejärel lendasid Aulis ja Janno Maltale, kuid mõlemad peeti Malta rahvusvahelises lennujaamas kinni.

Narkootikumide salakaubaveo organisaator Jaanek sai süüdistuse salakaubaveo organiseerimises ja narkootikumide käitlemises.

Siin oli kullerite motiiviks puhtalt raha. Inimesed teadsid täpselt, mida nad tegema lähevad ja mis neid võib ees oodata, kuid rahaahnus sai neist võitu.

Veel üks näide: 14. aprillil 2009 tehti Tallinnas Andrusele ettepanek vedada narkootilisi aineid oma kõhus. Tasuks lubati 1000 eurot. Juba kaks päeva hiljem asus Andrus reisile Nepali. 8. mail omandas ta seal 274 grammi heroiini, mis oli pakendatud 35 kilekapslisse. Et narkootiline aine üle mitme riigipiiri Nepalist Eestisse toimetada, neelas Andrus heroiinikapslid alla.

14. mail jõudis Andrus Tallinna. Pärast mitut katset õnnestus tal seedekulglast väljutada kaks kilekapslit. Ülejäänud 33 jäid kõhtu.

15. mail otsustas keskkriminaalpolitsei Andrusele appi tulla: pärast kinnipidamist viidi ta Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, kus erakorralisel operatsioonil eemaldati tema kehast surmav kogus heroiini. Pakendid olid seedekulgla ummistanud ega oleks ise sealt enam välja tulnud. Tohutu kogus heroiini oli tema seedekulglas olnud juba terve nädala. Üks maohappe koostisosi on teadupärast soolhape. Kui keegi tahab teada, mida kõike soolhape lahustab, siis soovitan meenutada kooliaegset keemiatundi. Nii on hästi mõistetav, mis pakenditega seedekulglas toimub. Narkoäris on kasutatud ka teistsugust meetodit rahalise olukorra parandamiseks. Ütleme, et sõber tunneb sõpra hädas.

2009. aasta jaanuaris sai Daniil oma tuttavalt Giorgilt infot, et grupp rahvusvahelise narkokaubanduse organiseerijaid Itaalias vajab narkokullereid. Lootuses lihtsale teenistusele otsustas Daniil kullereid värvata. Esimene kuller Pavel pidi saama tasuks 1500 eurot. 18. märtsil 2009 sõitis Pavel Eestist Aserbaidžaani, kus sai topeltpõhjaga reisikohvri. Kümme päeva hiljem peeti Pavel Itaalias Bologna lennujaamas kinni ning tema reisikohvrist leiti 3,7 kilo heroiini.

2009. aasta märtsis vajasid itaallased jällegi isikuid, kes toimetaksid Türgist Itaaliasse suures koguses heroiini. Daniil ja Giorgi nõustusid sel korral ise heroiini Türgist Itaaliasse viima. 2009. aasta aprilli alguses omandasid nad Istanbulis kaks kilo heroiini ja toimetasid selle Itaaliasse, ehkki teadsid selleks ajaks, et üks nende kulleritest on juba tabatud. Mõlemad said tasuks 2500 eurot. Innustatuna oma edust värbas Daniil veel oma tuttavaid kulleriteks. 25. septembril 2009 peeti üks Daniili värvatu, samuti Daniil Kreeka Vabariigis Samose saarel kinni ning tema reisikohvrist leiti 1,7 kilo heroiini. Ta lootis teenida 2000 eurot ja teadis täpselt, mida ta tegema läheb. 19. jaanuaril 2010 omandasid Mihhail ja Natalja Istanbulis Daniili ülesandel suures koguses heroiini – kokku 10 kilo. Narkootiline aine, mis oli jällegi peidetud reisikohvritesse, tuli vedada Türgist Itaaliasse. Kümme päeva hiljem jõudsidki kaks suure raha ootajat Torino raudteejaama, kus said rahapaki asemel käerauad. Ja jälle teadsid inimesed täpselt, mida nad tegema lähevad.

Seda loetelu võiks jätkata veel pikalt, kuid milleks? Kõik kordub.

Praktika on näidanud, et kui mitte esimesel, siis ühel järgmistest kordadest kullerid tabatakse ning ühes nendega ka narkoäri organisaatorid ja rahastajad. Kui kasvõi üks keti liige on tabatud, hakkab kriminaalpolitsei seda ketti lahti harutama ja otsitakse üles kõik, kes on selle äriga kuidagigi seotud. See võib juhtuda ka aasta või kaks hiljem, kui nii mõnigi kuller on juba unustanud selle pinge ja koorma, mida ta piiril taluma pidi.

Soovitan kõigil võimalikel tulevastel kulleritel jagada oma oodatav teenistus karistuseks määratavate aastatega ja mõtiskleda, kas see on väärt, et jääda ilma kõigest: varast, vabadusest, tervisest ja võib-oll­a ka elust. Lõuna-Ameerika vanglates pole viimanegi võimatu. Kui keegi juhututtav pakub tasuta reisi, siis mõelge kasvõi hetkeks, miks ta seda teeb. Kui teil palutakse välismaalt võtta kaasa teile tundmatu inimese esemed või kohver, siis siiras soovitus on kindlalt ja viisakalt keelduda. Pisaraid ja juttu, et te ei teadnud, mis kohvris oli, ei usu kohtusaalis keegi.

Kui teil palutakse alla neelata narkootikume sisaldavad kapslid, siis mõelge sellele, et tegemist on kontsentreeritud mürgise ainega ja ühes kapslis on surmav kogus mitmele inimesele. Kui teile tundub, et te olete välismaal väljapääsmatus olukorras, siis säilitage rahu ja teadke, et alati on võimalik olukorrast välja tulla seaduslikke teid pidi. Ärge andke ära oma isiklikku dokumenti, ärge alluge ähvardustele, et ainus võimalus riigist lahkuda on see, kui te midagi kaasa võtate jms. Pöörduge esimesse Euroopa Liidu liikmesriigi konsulaati ja te saate abi. Ning kui teile tehakse ettepanek hakata narkokulleriks, siis andke sellest teada politseile. Võib-olla õnnestub kedagi vanglakogemusest säästa. Teie infokild võib olla puuduolev tükike mõne kriminaalasja lahendamisel.