Aarne Mäe: kolm linnapead ja nende kuus abi

Aarne Mäe Foto: Tairo Lutter

Rantjee elust unistav endine savisaarlane, nägusa tõllaga eputav võrkturundaja, noor riigikogulane, kohtus süüdimõistetud endine linnapea jne – Rakvere poliitika on nimederohke nagu hiina romaan. Neist kõigist kirjutab Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe.

Läinud valimiste eel käibele läinud nali, et Rakverre tuleb rajada linnapea ratsamonument, kus tarva seljas istuva figuuri pea oleks vahetatav, osutus prohvetlikuks, sest nelja aasta jooksul on Rakveres linnapea vahetunud kaks korda ning abilinnapeade kokkulugemisega võib õige ruttu segi minna.

Saabuvate kohalike valimiste eel, kui kandideerivad erakonnad ja valimisliidud on välja käinud oma uued linnapea- ja vallavanemakandidaadid, on paslik neid käike eelmisest valimistsüklist meenutada.

Nelja aasta eest pääses Rakvere linnavolikokku kõige rohkem sotsiaaldemokraate – kuus –, kes moodustasid koalitsiooni IRLi ja Reformierakonnaga. Linnapeaks sai valimisvõitu nautinud Rannar Vassiljev (praegu on ta juba riigikogus) ning üheks abilinnapeaks sotside praegune esinumber Kairit Pihlak, teiseks abilinnapeaks aga IRLi kuuluv Ain Suurkaev, kes hiljem suundus Rakvere haiglat juhtima.

Umbes kümme kuud pärast valimisi, järgmise aasta augustis, meelitasid oravad kaks sotsi – Roman Kusma ja Jaak Paabu – enda ridadesse, kolmas – Marti Kuusik – jäi lihtsalt ripakile.

Nõnda mängiti sotsid koalitsioonist välja. Kogu see käik oli ette võetud seepärast, et kangutada väidetavalt silmapaistmatu Rannar Vassiljev linnapea kohalt ja sillutada teed ka enne valimisi linnapeaks olnud alati säravale Andres Jaadlale.

Koos selle vangerdusega sai sule sappa abilinnapea Kairit Pihlak, keda tuli asendama reformierakondlane Marko Torm, oravate praegune linnapeakandidaat.

Kuid niipea kui Jaadla võimule sai, võttis prokuratuur ilmselgelt kellegi vihje peale luubi alla tema äritegevuse. Kogu linnaaparaat käis ülekuulamistel ning kohtuveskid jahvatasid ligi kaks aastat. Kõik päädis sellega, et Jaadla astus ise eelmise aasta augustis linnapea kohalt tagasi (samuti astus ta välja Reformierakonnast), sest kohus mõistis ta osaliselt süüdi korruptsiooniseaduse rikkumises.

Jaadla vahetas välja kunagine riigikogu spiiker Toomas Varek, kes endise tippkeskerakondlasena on nüüd hoopis ise Reformierakonna ridades, kuigi plaanis vaikselt juba rantjeepõlve pidama hakata. Nüüdsetel valimistel on ta nimekirja lõpus ning linnapeana jätkamiseks ponnistusi ei tee.

Kuid see pole veel kaugeltki kõik. Vahepeal oli abilinnapea kohalt lahkunud Marko Torm, keda tuntakse ka populaarse Rakvere ööjooksu korraldajana, sest ilmneski, et ööjooksu ettevalmistus hakkas tema põhitööd segama. Meenutagem, et see lahkumine võeti ette pingelisel eelarve koostamise ajal. Tema asemele toodi Kunda endine linnapea Allar Aron.

Teise abilinnapea kohalt lahkus kahe valimise vahel ka Ain Suurkaev, kes läks Rakvere haiglat juhtima. See juhtus 2012. aasta kevadel. Tema asemele tõi IRL Väike-Maarjast Sven Kesleri, kes astus paljudele konnasilmale, eriti jäi talle ette spordihoone juht Erich Petrovits. Lõpuks lahkus nii Petrovits kui ka enne sama aasta jõule Kesler ise, kes üritas küll oma tagasiastumispalvet tagasi võtta, kuid tulutult. Kesler jäi meelde ka sellega, et tema kodugaraažis süttis linnavalitsuse elektriauto.

Sven Kesleri asemele asus ettevõtja Rainer Miltop, keda tuntakse ühtlasi mustikamaitselise toidulisandi Kyäni eduka võrkturustajana, millele viitab ka selle imeasja logo abilinnapea valgel Mercedes-maasturil.

Volikogu esimehe toolil on aga vankumatult istunud üks mees – Mihkel Juhkami (IRL), kelle debüüti enam keegi õieti ei mäletagi.

Kõik nimetatud endised ja praegused linnapead ja abilinnapead on võitluseks rivis nüüdki. On valija otsustada, kas ta tahab muutusi või mitte. Ja mine sa võta kinni, kumb on parem, kas kogenud tegija, kes tunneb oma piirkonda ja rahvast läbi ja lõhki, või uued vihased tulijad, kel need omadused puuduvad.

Samas on tervel Lääne-Virumaal neil valimistel küllaltki iseloomulik, et parteilased peidavad end valimisliitude nimekirjadesse, ilmselt sooviga riske hajutada, sest teadupärast on ju nii üks kui teine erakond end erinevate skandaalidega määrinud. Mitte keegi ei soovi end neil määrida lasta.

Mõned uljad kohalikud poliitikud on aga nii palju parteisid vahetanud, et ei leia ise ka enam õiget kohta sügispäikese all. Nõnda on mõne kandidaadi puhul üsna raske harjuda, et ta hoopis teisi värve kannab. Siin võiks tuua paralleele näiteks jalgpalliga kasvõi käimasolevate Euroopa meistrite liiga mängudest, kus Saksa koondislane Mesut Ösil, keda jalgpallisõber on harjunud nägema ikka valges Madridi Reali särgis, jookseb nüüd väljakul ringi hoopis Londoni Arsenali punases maikas.

Aga poliitika pole ometi sport, mida sõu ja raha pärast tehakse, poliitikas peaks olema tähtis maailmavaade ja missioonitunne.

Rakvere värvivahetajatest on kuulsaim kindlasti Toomas Varek, kellest juba oli juttu, kuid temale ei jää alla ka Keskerakonna esinumber Urmas Tamm ega Reformierakonnast välja astunud valimisliidu Rakvere Rahva Kogu kokkupanija Andres Jaadla, kes on aktiivne üldise negatiivse maine ja kohtuotsuste kiuste.

Kõige markantsem värvivahetus meenub aga eelmistest valimistest, kui toonane keskerakondlane, kohalik ettevõtja Olev Puldre astus juba valimiste ööl IRLi pidulauda ning sõlmis nn üleminekulepingu.

Kuid lõpuks on ikka nii, et valija teeb oma valiku inimese enda, mitte nii väga tema parteilise kuuluvuse järgi. Nii et see lõputu vativahetamine erilist rolli ehk ei mängigi. Vähemalt väikestes kohtades, nagu Rakvere ja Lääne-Virumaa seda on.

Küsimärk on olnud Lääne-Viru maavanema Einar Vallbaumi kandideerimata jätmine. Kundas transpordifirmat Lajos omav Vallbaum on mõnes mõttes lõhkise küna ees, sest Kristiina Ojulandi häältepüüdmise segaduses sai pihta ka tema, ning vaatamata Vallbaum Reformierakonna aukohtu positiivsele otsusele võttis Vall­baum nõuks siiski oravapartei valimiste eel hüljata.

Kuna ta on kuulunud ka Keskerakonda, siis polegi suuri valikuid. Samas on Vallbaum ilmselt rahul ka maavanema toreda positsiooniga ning rikka ettevõtjana ei ole tal suuremat sundust kohalikus poliitikas punnitada.

Aga millised on prognoosid Rakveres? Nelja aasta eest võitnud sotsid ei pruugi enam nii edukad olla kui varem, mil nad said kuus kohta volikogusse.

Kampa on võetud küll Rakvere teatri uus direktor Velvo Väl­i, kes peaks kandma edasi sotside peasekretäriks siirdunud eelkäija Indrek Saare kingi, samuti on seal peibutuspardina häältemagnet Rannar Vassiljev, kuid pole kindel, kas eelmist tulemust korrata suudetakse.

Eelmisel korral häälterekordi saavutanud Andres Jaadla on samuti oma šansid maha mänginud, mis ei tähenda, et ta nüüd volikogusse ei pääseks, selleks on tal ka täielik õigus, ka võib ta tänu pikale nimekirjale vedada sisse veel kaks-kolm kamraadi, kuid iseasi, kes nendega kokku tahab mängida.

Keskerakond on üsna kahvatu vaatamata Rakveres esmakordselt tulle visatud kunagisele missile Liis Tappo-Treialile, kuid kindlasti on neil oma fännid, mis tagab samuti neile oma kolm kohakest.

IRL läheb vana rasva peal koos peibutuspardi Marko Pomerantsiga ning eluaegse volikogu esimehe Mihkel Juhkamiga, küllap nemadki saavad oma neli kohta kätte.

Huvitav on Reformierakonna seis: neil on pikk ja uljas nimekiri, praegune linnapea Toomas Varek on end tagaplaanile jätnud ning üsna hulk uusi noori ja säravaid tulijaid võivad neile edu tuua, ehkki eelmise korra häältemagnetit Jaadlat enam pundis pole. Kõik sõltub aga koalitsioonikõnelustest.

Lühikese nimekirjaga protestimeelne valimisliit Südameasi võib saada üks-kaks kohta, kuid need võivad osutuda hiljem otsustavaks kaalukeeleks.

Üks on selge: linn ilma peata ei jää, selleks tuleb vaid valimised üle elada. Iseküsimus, mitu korda tuleb pead vahetada olematul ratsamonumendil järgmise nelja aasta jooksul.