Kuigi tänases väitluses esines nii demagoogiat kui ka valimiseelset võimuvõitlust, tuli Taavi Rõivas lõppkokkuvõttes Merike Martinsoni vastu välja selgelt struktureeritud tugevate punktidega ning suutis need väitluse lõpuni välja kanda, leiab kohtunik Marleen Pedjasaar.
Tänan Taavi Rõivast ja Merike Martinsoni infotiheda ning huvitavat lugemist pakkunud väitluse eest.
Mõlemad debateerijad olid teemaga kursis ning andmetega hästi varustatud, mis muutis väitluse sisukaks, kuid samal ajal tekitas olukordi, kus ühel olid ühed ja teisel teised numbrid ning lugejana oli raske otsustada, kumma numbreid uskuda.
Lisaks kummitas väitlust lugedes mõte, et päriselt ei eksisteeri või vähemalt ei tohiks eksisteerida linn ja riik erinevates universumites, millest ühes on sotsiaalvaldkonna kuldne ajastu ning teises loetakse kopikaid.
Järgnevalt analüüsin debatti veidi väitlustehnilisest nurgast.
Arutelu keskseks küsimuseks oli, kas Tallinna panus perede ja eakate aitamisse on piisav. Rõivas otsustas peamiselt keskenduda lasteaiateenusele ja hoolekandeteenusele. Ühest küljest on teema kitsendamine hea valik, kuna nii ei valgu arutelu laiali, teisalt aga jäid mitmed olulised laste ja noortega seotud teemad käsitlemata. Martinson tõi selle aspekti välja aga alles lõppsõnas, mis ei jätnud enam ruumi diskussiooniks muude peredele või eakatele suunatud teenuste üle.
Rõivas kirjutab oma lõppsõnas, et Martinson tunnistab lasteaedade probleemi kui fakti ning seetõttu võiks debati justkui lõppenuks lugeda. Tehniliselt kaval võte, aga sisuliselt veidi ebaaus, sest probleemi tunnistamine olukorras, kus selgelt on probleem (lasteaiakohtade puudus pole vaid Tallinna mure), on mõistlik.
Sealt edasi käibki väitlus selle üle, milline on parim lähenemine probleemi lahendamiseks– meie debati kontekstis, et kas peresid ja eakaid juba toetatakse piisavalt või mitte.
Online väitluses oli mõistagi tunda lähenevate valimiste hõngu, mistõttu poliitikud on tundlikumad kui muul ajal. Kahjuks ei suudetud päris lõpuni teineteise suhtes lugupidavaks jääda ja nii võis Martinsoni lõppsõnast leida muuhulgas retoorilise küsimuse «Miks peaks parempoolne partei nüüd äkki hakkama inimestest hoolima?», mis on selge demagoogiavõte ning rikub ära seni üsna mõistliku argumentatsiooni.
Ristküsitluses püüdis Martinson mitmel korral Tallinna suutlikkuse kõrval käsitleda ka riigi suutlikkust, kuid sai Rõivaselt (õigustatult) vastuseks, et debatt käib Tallinna üle. Kuigi konkreetse online-väitluse fookus oli tõepoolest Tallinnal, loodan et sisuline arutelu sotsiaalvaldkonna üle jätkub ka väljaspool lõppenud väitlust ning hoolimata Rõivase ja Martinsoni üsna teravatest lõppsõnadest, leiavad riik ja kohalik omavalitsus ühise keele.
Väitluse võitjat valida on raske, aga kuna pean seda siiski tegema, annan väga napi võidu Taavi Rõivasele, kes tuli jaatava poolena välja selgelt struktureeritud tugevate punktidega ning suutis need väitluse lõpuni välja kanda.