Mirjam Nutov

FOTO: Erakogu

Kui pealinlased kurdavad auklike tänavate üle, siis meil Võrus öeldakse, et nad pole lihtsalt veel Võrus käinud, kirjutab ajakirjanik Mirjam Nutov. Peatänavad võivad ju korras olla, aga kui kõrvaltänavad on justkui sõjatander, siis pole see muud kui Potjomkini küla.

Üts ummamuudu linn – on löödud naelapea pihta Võru kohta tema tunnuslauses. Ometi pole ükski Võru linnas kandideerivast neljast erakonnast, kahest valimisliidust ja ühest üksikkandidaadist seda enda kasuks tööle pannud. Viimasest tõigast on muidugi kahju, sest slogan iseloomustanuks väga hästi Võrus viimsed kümme aastat võimul olnud erakonda: «Reformierakond – üts ummamuudu erakond», ning valijatele olekski kõik selge.

Kuidagi teisiti oleks raske öelda partei kohta, kelle keskne valimislubadus võrulastele on «Teeme võlupargi». Arvatavasti polnud mina ainuke, kes sellest otsekohe aru ei saanud, kuid just seda Reformierakond igal sammul Võrus lubabki. Et sõnad oleksid tõsiseltvõetavad, käivad just parasjagu palavikulised Petseri tänava ehitustööd. Nimetatud tänav ühendab ühe Võru põhitänavatest vähem tähtsa, Kooli tänavaga. Viimase ääres on tõepoolest spordihall ja Kreutzwaldi gümnaasium, aga seal on ka Kagu keskus, mille eesotsas seismas Meelis Munski – reformierakondlane, Võru linnavolikogu liige ja kohaliku partei suurtoetaja.

Juba ongi valmis saanud autosild üle Koreli oja – kohta, kuhu eeldatavasti hakkab võrulastel kõvasti asja olema, sest just sinna see reformikate lubatud võlupark tulekski. Ja veel milline – ilmselt selline, milleta Võrus edasi elada ei saaks. See on ju ilmselge, sest kes ei tahaks turnida elusuurusel Navitrolla maalidelt tuttava mustavalgekirjul kaelkirjakul, hullata lõputute udaratega lehma ümber või ronida mõne seene sisse ja «tunda end näiteks seeneussina», nagu Navitrolla ise on kirjeldanud võlupargi võimalusi.

Muidugi oleks see tore ja vahva, selles pole kahtlustki. Samamoodi pole kahtlust ka selles, et niisugune valimislubadus juhib väga edukalt inimeste tähelepanu kõrvale tegelikest probleemidest – kui pealinlased kurdavad auklike tänavate üle, siis meil Võrus öeldakse, et nad pole lihtsalt veel Võrus käinud. Peatänavad ei lähe siinkohal arvesse, sest nendega on nii nagu ikka – need võivad ju korras olla, aga kui kõrvaltänavad on justkui sõjatander, siis pole see muud kui Potjomkini küla.

Et seda küla lammutama asuda, on võimulolijatele tõsise väljakutse esitanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Selle etteotsa on seatud praegu veel parteitu noor ja võimas mees Anti Allas, kes töötab Võru maavalitsuses arenguosakonna juhatajana. Et SDE-l on suur soov Võrus asju muuta, näitab ka partei valimisplatvorm. SDE on lisaks lubadustele must valgel kirja pannud ka selle, mida nemad Võrus kindlasti tegema ei hakka.

Üks neist oleks seesama Petseri tänava pikendus – selle asemel paigutaks nad sinna kavandatud 800 000 eurot investeeringuteks, mis omakorda tooks linna lisaraha, et korda teha lasteaedu, koole ja linnatänavaid. Mis aga peamine, SDE ei maksaks poliitilist tasu abilinnapeadele ja sihtasutuste nõukogude liikmetele.

Viimane tõik on ka üks suuremaid kive praeguste juhtide kapsaaias – imelikud vangerdused ametikohtade loomise ja kaotamisega on Võrus läbi aastate kohalikele leheneegritele tööd pakkunud. Üks suuremaid kurioosumeid oli seoses sihtasutuste Võru Kannel ja Võru Spordikeskus nõukogu esimeeste ja liikmete töötasudega, mis avalikkuses suurt pahameelt tekitasid. Veel aasta tagasi olid need tasud vastavalt 450 ja 400 eurot, pärast tasude vähendamist 270 ja 240 eurot.

Selleks aga, et Reformierakond ja SDE selles võitluses üksi poleks, on võimsa valimisplatvormi koostanud ka Isamaa ja Res Publica Liit – nende eesotsas seisab praegune maavanem, Võru endine abilinnapea Andres Kõiv, kes on ühtlasi IRLi linnapeakandidaat.

Kui peaks aga hindama valimisreklaami mahu järgi seda, kes tahab Võrus kõige enam võimule, siis selle võistluse võidaks kindlasti IRL. Praeguseks on ilmselt kõik Võru linna elanikud oma postkastidest leidnud võimsa valimisraamatu, mis vähemalt sentimeetri paksune. Sõna on saanud erakonnas kandideerijad ning neil kõigil on oma lugu ühes lubadusega. Kuigi raamat on ilus, kuulen siiski vaid õhkeid: «Issand, mis see küll maksma läks.»

Samasugused trükised on teinud ka SDE ja Valimisliit Võru Väärib Võimekust (VL VVV), ainult et palju väiksemad, kuhu siiski on kõik oluline info ära mahtunud. Nii nagu SDE, räägivad ka IRL ja VL VVV tegelikest probleemidest, sättimata valimisplatvormi etteotsa ühtegi utoopilist või naljakana kõlavat lubadust. Õigemini lubavad kõik Võrus kandideerijad ka neid päris asju, küsimus on vaid selles, kuidas need serveeritud on.

Niisiis, valikuvõimalust justkui oleks, aga keda siis valida? On ju Reformierakond ühte, teist ja kolmandat Võrus teinud ning seejuures ka korralikult inimesi nörritanud. Ilmselt läheks see mäng edasi ja samas laekuks sealt midagi siiski ka linnarahvale. Selle valguses justkui oleks vahetust vaja, aga küsimus on selles, kas saab olla kindel uutele tulijatele.

Kindel selles mõttes, et kas nemad ei käitu võimu juurde sattudes samamoodi. Teadagi, lööb ju võim kiiresti pähe ning ahvatlus midagi omade heaks ära teha paneb pea pööritama. Samas poleks ka valimistel mõtet, kui meil poleks usku paremasse tulevikku – selle lootuses me neid hääli jagamegi. Aga juba eos on näha mõningaid ohu märke. Teiste kõrval on ka Keskerakond Võrus välja pannud pika nimekirja. Ent kuidas valida erakonda, mille eesotsas seisab Anneli Ott (endise nimega Viitkin), kes erakonda ja positsioone vahetanud nii, nagu tuju tuleb?

Pärast viimaseid kohalikke valimisi Võru linnapeaks saanud Ott sai ametis olla viis kuud, mille järel heideti talle ette puudujääke eelarve menetlemise protsessis, ning pärast umbusaldushääletust loobus ta ametikohast. Pärast seda astus ta Keskerakonda ja sai seejärel pooleks aastaks Nõmme linnaosa vanema asetäitjaks. Nüüd on ta ringiga tagasi Võrus, kandideerides taas linnapeaks.

Endise linnapea leiame ka valimisliidust Võru Väärib Võimekust, mille eesotsas IRLi liige Tõnu Jõgi. Tema selja taga seisavad samuti IRLi kuuluv Henni Nassar ja pikaaegne Võru linnavolikogu liige Tõnu Anton.

Seega on Võru sisuliselt olukorras, kus tal on tegelikult kaks IRLi linnapeakandidaati, ent imestada selle olukorra üle ei maksa – teadagi on kohalikus IRLis juba ammu lõhe, mis erakonnakaaslased kahte leeri jaotanud.

Valusam küsimus on hoopis see, miks valimisliidus kandideerija pole ära otsustanud, kellega nad siis elada tahavad – blondiini või brünetiga. Kuidagi teisiti on raske seda sõnastada, sest mäletamist mööda oli valimisliitude algne idee anda apoliitilistele inimestele võimalus kohaliku elu arengus kaasa rääkida. Nüüd, kus valimisliitude taha on end peitnud erakondadesse kuulujad, tundub see alatu topeltmänguna, mida meie ühiskonnas üllatavalt hästi sallitakse.

Mõtlemapanevaid ohu märke on ka SDE poolt. Justkui tilgake tõrva meepütis seisavad SDE nimekirja viimases otsas kahe riigikogulase nimed. Üks neist riigikogu maaelukomisjoni esimees Kalvi Kõva – Rõuge mees, kes on aastaid kandideerinud koduvallas, aga nüüd on millegipärast tema suhted Rõugega jahtunud ning süda hoopis Võru järele kiskuma hakanud.

Tema nimest koht üleval pool seisab riigikogu rahanduskomisjoni liikme Inara Luigase nimi, kes praeguse seisuga ühtegi erakonda ei kuulu. Eelmistel valimistel oli ta Põlvamaal asuva väikevalla Mikitamäe Keskerakonna nimekirjas esimesel kohal. Leian, et peibutuspartidest on räägitud juba küll ja veel ning selleski on jõutud kokkuleppele, et väga eetiline see siiski pole, ometi otsustas SDE sellele sülitada ja teha nii, nagu nemad tahavad. Huvitav on seejuures, et need pardid väidavad end üksnes omasid aitavat – teisisõnu teevad nad sama, mida Reformierakond siin Võrus juba päris korralikult on teinud ehk omasid aidanud.

Niisiis pole SDE veel võimulegi saanud, kui juba antakse märku, et ega me plaanigi teistest erineda.

Tagasihoidliku nimekirjaga on välja tulnud ka valimisliit Võru Kodulinna Noored, mille on moodustanud kolm kahekümnendais eluaastais noort. Poliitikast olulisemaks peavad nad kohapeal elavaid inimesi, mitte aga erakondade ambitsioone. Ühtlasi annavad nad lubaduse, millest parteid palju ei räägi – nad lubavad anda linnaelanikele võimaluse avaldada oma arvamust.

Millised on aga Võru linnas kandideeriva ainukese üksikkandidaadi Jüri Luige ehk laiemas avalikkuses tuntud Pommionu lubadused ja ideed, jääbki selgusetuks. Küll on kõlama jäänud valijate seisukoht tema kandidatuuri kohta, mis on formuleeritud ühte sõnasse – naljanumber.

Nõnda ongi Võru enne valimisi paraja portsu otsas: kas valida võlupark või tegelikkus? Kui valida tegelikkus, kuidas olla kindel, et nemad ei hakka võluparki tegema – eks tuleb uskuda ja loota ning vajadusel järgmisel korral uuesti proovida.