Kuhu riigiasutused meile teateid saadavad?

Kus te elate? Seda küsitakse meie käest ikka ja jälle kõigis mõeldavates ankeetides. Elukoha järgi oleme perearsti nimistus. Osa meie maksudest läheb sellele kohalikule omavalitsusele, kus on registreeritud elukoht, ning mitmesuguseid sotsiaalteenuseid annab või vahendab vajadusel samuti seesama omavalitsus. Viimaks sõltub ka õigus kohalikku volikogu valida just nimelt registreeritud elukohast.

Niisiis: kus te elate? Enamikul inimestest on sellele rutiinsele küsimusele väga lihtne vastata, ent tuleb välja, et on terve hulk erandlikke, ent siiski päris paljusid inimesi puudutavaid olukordi, kus sellest küsimusest saab alguse paras segaduste ahel. Küsimus on niisiis selles aadressis, millele riigiasutused meile vajadusel teateid saadavad.

Võtame näiteks hooldekodus elavad eakad inimesed. Tuleb välja, et hoolekandeasutust ei käsitleta elukohana ning sinna asunud inimesed jäävad oma endise elukoha rahvastikuregistrisse. Paljud püsivalt hooldekodusse asuvad eakad aga müüvad oma korteri maha, et hooldekodus olemise kulusid kanda, ja seetõttu saavad neist justkui aadressita isikud.

Vähemalt valimiskomisjon on kiiduväärselt sellele mõelnud ning saatnud sel aastal ringkirjad haiglatele, sotsiaalosakondadele, hooldekodudele – inimestele ja asutustele, kes võivad puutuda kokku inimestega, kes ei saa ise valima minna ja vajavad selle korraldamisel abi. Kuidas on aga lood kõikvõimaliku muu riigi ja kodaniku suhtlusega?

Mõelgem seejuures kasvõi näiteks kohtupidamise otstarbekusest lähtuvale tahtmisele, et teadete saatmisel ei peaks tingimata kodanikult tähtkirja vastuvõtmise kohta allkirja saama, vaid piisaks üksnes teate saatmisest deklareeritud aadressile. Moraal on selles, et hooldekodu asukate aadressi probleem pole ebaoluline erandjuhtum, vaid väärib igal sellega kokkupuutuval tasandil tähelepanu ning inimeste huvide kaitsest lähtuvaid lahendusi. Võib-olla oleks siiski mõistlik inimeste hooldekodus viibimise ajaks nende tegelik asukoht ka rahvastikuregistrile teada anda.

Omaette kummalised lood on nendega, kes on ennast mõnda korterisse sisse registreerinud, aga enam seal ei ela või pole kunagi elanudki. Tänase lehe lugu noortest, kelle valijakaardid üürikorteri omanik oma postkastist leidis, osutab sellele, kui kaheldav väärtus on Tallinna kasvanud elanike arvul tegelikult. Küllap on neidki, kes on aastaid Tallinnas elanud ja viimase aasta jooksul ennast ametlikult selle linna elanikuks registreerinud.

Samas tuleb välja, et ka sahkerdamisega on väga lihtne elanikeregistrisse saada.