Sirje Endre

FOTO: Peeter Langovits

Üliaktiivne avalik arutelu tavaliselt nii igaval teemal nagu maakonnamuuseumid näitas, et ei saa alahinnata maakaardil Tallinnast allpool asuvat ükskõik kui tagasihoidliku olemisega muuseumi. Rahva ühismälu edasikandjana on igal muuseumil üle-eestiline tähendus.



Ammu on selge, et maakonnamuuseumide tegemised vajavad ümberkorraldamist. Miks? Me ei saa ju öelda, et Eesti muuseumid oma rolli ei täida. Kui muuseumis külastajaid peaaegu ei käi, ei tähenda see alati, et konkreetne muuseum on institutsioonina mõttetu. Pigem pole seal külastajate saamiseks piisavalt vaeva nähtud.



Kuidas ja mida peaks muutma, on Eestis arutatud viimased kümme aastat. Väga kaugele ei ole jõutud. Seepärast on kultuuriministeeriumi viimastel sammudel, millega taheti kohamuuseumi töö passiivsusest lahti raputada ja asendada see innovaatilisusega, põhimõtteline tähtsus. Kultuuriminister Laine Jänes kutsus 16. märtsi kohtumisel kohamuuseumide direktoritega neid üles «loomingulisusele, uuendusmeelsusele, avatusele ja õpihuvile». Moderniseeruv aeg vajab uut sõnastust vanade väärtuste seletamiseks.



Lahendus, mille Jänes koos Eesti Rahva Muuseumi direktori Krista Aruga samal kohtumisel välja pakkus, on uudne nii sisus kui ka vormis: ERMi juurde luuakse omakultuuride osakond, mis pädevuskeskusena ühendab ühtsesse võrgustikku kõik maakonnamuuseumid. Oli loomulik võtta suund ERMile, sest on ju Tartu eesti vaimuelu keskpunkt.



Asi ei ole soovis panna kõik muuseumid toimima ühtmoodi. Eesmärk on ühendada erinevate muuseumide tugevused ning kaotada või vähendada erinevate muuseumide nõrkusi. Kui ERM on rahva ühismälu kogujana, uurijana ja tutvustajana tipp-professionaale ühendav euroopalik keskus, siis kohamuuseumid muutuvad profi loomulikuks käepikenduseks.



Eestis on erinevatel kiirustel arenevaid maakonnamuuseume ja need lõhed lähiaastatel suure tõenäosusega süveneksid. Kultuuriministeerium võttis muuseumireformi ette lausa viimsel hetkel, sest homme olnuks ilmselt juba liiga hilja ära hoida mõne maakonnamuuseumi sulgemine.



Paraku on Eestis muuseume, kuhu külastajad eksivad harva. Sellest on eesti kultuuriloo edasikandmiseks vähe, kui muuseum lihtsalt on. Õnneks on meil siiski muuseume, mida külastatakse arvukalt. Saaremaa muuseumi omatulud moodustavad 48 protsenti eelarvest, kuid see on suur erand. Enamikul muuseumidest on omatulu alla kümne ning üheksal lausa alla kaheksa protsendi.



Hea näide on Palamuse muuseum – Tootsi ja Kiire koolilugu käivad lapsed bussidega vaatamas igast Eestimaa nurgast. Palamuse ei ole kindlasti ­ainus kant, millel on põnev ja haarav lugu, jutustada. Aga näiteks Mahtra muuseumil on käia veel pikk tee, et end oma praegusest hoonest – endisest vaestemajast – välja võidelda ja Mahtra lugu esitada leidlikkusega, et see 21. sajandil kedagi huvitaks.



Kõike ei saa mõõta külastajate arvus ega rahas. Toon võrdluseks näiteks Eiffeli torni, kus käib aastas seitse miljonit turisti, kümnendik kõigist aasta jooksul Prantsusmaad väisavatest turistidest. Euroopa muuseumid ja kultuuriatraktsioonid teevad kõvasti tööd, et oleks külastajaid, mis omakorda võimaldab teha paremat muuseumi, ka paremat teadus- ja arendustööd.



Kui veidi utreerida ja karlssonlikult tirriteerida, peaks ERMi tulevane omakultuuride osakond aitama igal muuseumil saada kohalikuks Eiffeli torniks – et inimesed, kes külastavad sise- või välisturistina konkreetset maakonda, peaksid oluliseks tutvuda kohaliku muuseumiga. Selle saavutamiseks on vaja andekaid ja loovalt mõtlevaid inimesi, kes ei karda muutusi. 



Muuseum peab elama! Ja mitte ainult homme, vaid igavesti! Seepärast on mõistlik luua eesti rahva ühendmuuseum selle sõna sisulises mõttes.