Põim Kama.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Lüllemäe Põhikooli kirjandusõpetaja Põim Kama kirjutab värskes Õpetajate Lehes, mida teha, kui koolis pole raamatuid.

Käesoleval sügisel Lüllemäe põhikoolis kirjanduse õpetajana tööd alustades asusin õige sinisilmselt kohustusliku kirjanduse nimekirja koostama. Lisaks kehtivale õppe- ja ainekavale võtsin nimekirja aluseks kasutusel olevad õpikud (põhiosas «Labürindi» sari). Eesmärgiks sai siduda parajasti tunnis käsitletav teema samal ajal kodus loetava teosega, et teema paremini kinnistuks.

Näiteks elulookirjanduse teema juurde loeksid lapsed «Anne Franki päevikut» või F. McCourti «Angela tuhka», noortekirjanduse juurde aga Aidi Valliku «Kuidas elad, Anni» või Benjamin Leberti «Crazy’t». Loogiline ju. Selgus, et loogiline küll, aga mitte teostatav. Minu koostatud nimekirjast oli kooliraamatukogus vaid väike valik ning sedagi piiratud kogustes. Sama oli olukord külaraamatukogus. Lootus, et saan mõnda teost tervele klassile tunnis töötamiseks kätte jagada, oli mõeldamatu. Selgus, et probleem on maakoolides levinud.

Minu esimesed sammud raamatupuudusega silmitsi seistes olid ilmselt sarnased paljude teiste õpetajate käitumisega. Vaatasin üle oma koduse raamatukogu ja korjasin sealt kokku kõik vähegi sobiva. Lähenesin õpilastele individuaalselt: «Loe sina praegu seda ja sina seda raamatut.» Lugesin tunnis ette. Panin lapsed tunnis ette lugema. Näitasin filme. Pärast seda, kui olin oma riiulist neli eksemplari «Tõde ja õigust» leidnud, tulin mõttele, et ehk on kellelgi veel mõnd raamatut mitu eksemplari kätte jäänud.

Ebaharilik lähenemine tõi lahenduse

Otsustasin Facebooki teel sõpradelt järele pärida. Kirjeldasin olukorda ja lisasin nimekirja raamatutest, mille eest tänulik oleksin. Edasine ületas kõik mu ootused. Postitust jagas üle 1700 inimese ning järgnevatel päevadel ei saanud ma palju muud teha, kui kirjadele vastata. Kiiresti moodustusid raamatute kogumispunktid Tallinnas ja Tartus. Sain sadu kirju inimestelt üle Eesti ja kaugemaltki, kes tahtsid oma raamatuid koolile annetada, head nõu anda või lihtsalt poolehoidu väljendada. Mõni annetas ühe teose, teine kastitäite kaupa. Igas vanuses ja igasuguste elualade esindajad kirjutasid mulle, kui oluliseks peavad nad laste sõprust raamatutega, millised nende enda lemmikud olid ning millist rõõmu lugemine neile pakkus.

Juba paar nädalat sisestame ühel päeval nädalas kirjanduse tundides uusi raamatuid. Avame elevusega saabunud kaste, kirjutame üles teoste autorid ja pealkirjad ning varustame raamatud templiga. Lapsed saavad raamatuid ka kohe endale lugemiseks valida. Praeguseks oleme sel moel sisestanud ligi 800 uut raamatut. Laste huvi raamatute ja lugemise vastu on juba praegu märgatavalt tõusnud.

Kuigi ebaortodoksne, oli meie jaoks tegemist tõhusa lahendusega. Usun siiski, et koolilaste nüüdisaegse väärtkirjandusega varustamine väärib laiemat avalikku ja riiklikku tähelepanu. On ju rumal kurta, et lapsed ei loe, kui meil endil pole neile selleks häid raamatuid anda.

Rahapuudus kummitab kõikjal ning arvestades maakoolide niigi habrast olukorda, ei näe ka kohalikud omavalitsused tihtipeale põhjust koolidesse liigselt investeerida – milleks raha kulutada, kui kool võib-olla üldse suletakse. Kui mitte kohe, siis pärast haldusreformi ikka. Tuua selle ohvriks aga tänaste õpilaste haridus on kuritegu.

Juba enne kirjandus(aja)looliselt lähenemiselt tekstipõhisele lähenemisele üle läinud kehtiva ainekava kasutuselevõtmist kirjutas Mari Peegel Eesti Päevalehes: «… suur probleem on teoste kättesaadavus ja siin on murelasteks maakoolid. Uude ainekavasse saidki kindlad teosed kirja pandud emakeeleõpetajate nõudmisel, kes on hädas, kui kogu klass ei saa ühel ajal raamatuid kätte. Ainekavasse läks palju Nõukogude ajal suurtes tiraažides välja antud klassikat, mis on kooliraamatukogudes olemas.» (EPL, 2010 «Eesti noored pannakse kirjandusest rääkima»)

Vähene lugemus mõjutab kirjaoskust

Küllap on just see üks põhjus, miks kohustusliku kirjanduse hulgast leiab ikka veel hulga teoseid, mis tänapäevast noort lugejat enam ei kõneta. Ajal, mil noorte lugemishuvi langus on üldteada probleem, võiks koolis kohustuslikuks tehtava lektüüri eesmärk olla ennekõike õpilaste raamatute juurde juhatamine ja lugemiselamuse pakkumine ning alles teisejärgulisena kirjanduslooliste tüvi­teks­tide tutvustamine. Alles siis, kui inimesel on kujunenud välja lugemisharjumus ning ta sellest rõõmu tunneb, saab tal tekkida huvi kaalukamate tekstide vastu. Nii, et kõigepealt «Harry Potter» ning alles siis «Tõde ja õigus».

Paljuräägitud e-raamatute kasutuselevõtu vastu räägib esiteks e-lugerite ja tahvelarvutite puudus. Teine ja määravam põhjus on see, et kuigi noored veedavad palju aega arvuti taga, on raamatute lugemine viimane asi, mida nad seal teevad. Õpilaste sõnul kasutavad nad arvutit põhiliselt mängude mängimiseks ning Facebooki kasutamiseks.

Viimane väljendub tugevalt ka kirjalikes töödes. Kirjandeid lugedes torkab silma kirjaliku keelekasutuse oskuse hääbumine. Üha enam on laste hulgas kasutusel mingi suulise ja kirjaliku keele veider hübriid, kus laused pannakse kirja täpselt samal kujul, nagu neid kõneldakse või mõeldakse. Väga sarnaselt keelega, mida kasutatakse Skype’is, Facebookis ning teistes virtuaalsetes suhtlusruumides. Kui palun lastel oma laused kirjalikeks konstruktsioonideks ümber teha, ei saa nad minust aru – nad ei mõista, mis nende kirjutatu juures valesti on. Lisaks arvutikeele massilisele levikule on siinjuures taas probleemiks laste vähene kokkupuude kirjalike tekstidega, mida eeskujuks võtta. Ehk siis lühidalt – vähene lugemus.

---------

Kommen­taar

Kristel Rannaääre, Eesti kooliraamatukoguhoidjate ühing

Kindlasti ei ole see ainult maakoolide probleem. Sama mure on ka suurte linnade (k.a Tallinna) kooliraamatukoguhoidjatel. Ka neil ei ole raha kohustusliku kirjanduse ja muu põhikogu jaoks, isegi ajakirjandust ei suudeta kooliraamatukokku muretseda. Saan aru, et internetiajastul võib uudiseid lugeda arvutist või tahvelarvutist, aga õppetunni mõttes peaks olema tunnis kasutusel ka paberajaleht/ajakiri, mitte interneti väljavõte.

Mõnel maakoolil võib probleemi põhjuseks olla see, et raamatukogu koos raamatukoguhoidjaga, kes kirjanduse eest hea seisaks, üldse puudub. Aga sageli on küsimus pigem kooli prioriteetides. Tihti ei peeta kooliraamatukogu rahastamist oluliseks või lihtsalt ei suudeta leida raha ajal, mil on vaja tellida hoopis pidevalt uusi õpikuid.

Mis võiks olla lahendus? Alustama peaks sellest, et laua taha istub kolm kooli asjaosalist: juhtkond, õpetajad, raamatukoguhoidja. Koos tuleks võtta vastu otsuseid, kuidas leida raha põhikogu täiendamiseks. Neil tuleb mõista, et kuskilt peab järgi andma, et kooliraamatukogu lugemisvarast ei saaks lihtsalt arhiiv. See tähendab, et tuleb koostada plaan, milliseid töövihikuid tellib kool igaks õppeaastaks, millistest loobutakse täielikult, milliseid saab kasutada lisamaterjalina, kuhu õpilased sisse ei kirjuta (ülesanded lahendatakse vihikusse).

Miks mitte kaaluda ka annetusi ja kingitusi? Vald, vilistlased ja lapsevanemad soovivad tihti koolile midagi kinkida – kingituseks võikski olla raamat, mida kool vajab. Ka koolilõpetajad soovivad paljudes koolides jätta endast midagi maha, ka see võiks olla raamat koos pühendusega.

Miks mitte kaasata õpilasi ja korraldada laatasid, mille tulu läheb kooliraamatukogule? Võib kutsuda õpilasi ka üles annetama raamatukogule oma taarat, mille eest saadava rahaga muretseb kooliraamatukoguhoidja raamatukokku, mida vaja on.

KÜSIMUS

Miks on maakoolidel raske uuemat laste- ja noortekirjandust hankida?

Anne Kõrge, Eesti lastekirjanduse keskus

Kooliraamatukogudes on tihti vaid aastatetagused raamatud, uute raamatute ostmiseks ei jätku koolil lihtsalt raha. Kui õpetaja tahab, et õpilased loeksid läbi mõne uue raamatu, et seda saaks koos klassis arutada, pole seda võimalik teha. Rahvaraamatukogud võtavad uut lasteraamatut 1–3 eksemplari. Suures linnas saab uue raamatu veel kätte, aga väiksemas kohas on see probleem.

———–

Kas hoiuraamatukogust on säärases olukorras abi?

Vaiko Sepper, Eesti hoiuraamatukogu direktor

Eesti hoiuraamatukogu töötajatel on väga hea meel, et Lüllemäe põhikooli kirjanduse õpetaja Põim Kama Facebookis tehtud abipalve koos soovitud raamatute nimestikuga jõudis ka meieni ja leidsime oma kogust üsna mitmeid soovitud raamatuid. Nimekirjas olevatele raamatutele lisaks saatsime Lüllemäe poole teele veel viis kasti raamatuid, mis võiks põhikooliõpilastele huvi pakkuda.

Eesti hoiuraamatukogu, mis asub Tallinnas Suur-Sõjamäe 44A, võtab raamatukogudelt, teistelt asutustelt ja eraisikutelt vastu neile mittevajalikke trükiseid ning vahendab neid raamatukogudele ja teistele mäluasutustele oma kogude täiendamiseks või hävinud väljaannete asendamiseks. Trükised antakse vahetuskogust raamatukogudele üle tasuta.

Eesti hoiuraamatukogu vahetuskogus, kust asutused võivad endale raamatuid valida, on üle 770 000 trükise. Igal aastal täieneb kogu ca 200 000 – 300 000 trükise võrra.

Eelmisel aastal jagas Eesti hoiuraamatukogu raamatukogudele ligi 83 000 raamatut, kusjuures kõige enam trükiseid said kooliraamatukogud (28 000). Rahvaraamatukogud said ligi 20 000 raamatut, väiksemates kogustes said trükiseid ka haiglad, laste- ja hooldekodud, vanglad, sõjavägi jt asutused. Raamatukogude esindajad võivad tulla oma asutustele raamatuid valima kohapeale, kus neid teenindatakse tööpäevadel kella 9–16.30, laupäeval ja pühapäeval on raamatukogu suletud.

Soovitud trükiste nimestiku võib saata Eesti hoiuraamatukogu e-aadressil info@hoiuraamatukogu.ee.

Üksikute trükiste leidumuse kohta võib päringu esitada telefonil 600 7775. Tellitud raamatud jäävad pakituna ootama, millal neid soovinud asutusel avaneb võimalus neile järele tulla.

Eesti hoiuraamatukogu ootab koole, kellel on raamatupuudus, meiega ühendust võtma ja oma soovidest teada andma. Eesti hoiuraamatukogu tegevusest võib pikemalt lugeda meie koduleheküljel www.hoiuraamatukogu.ee