Lõppeval nädalal saime taas teada nende isikute nimed, kellele Rootsi kuningas ulatab 10. detsembril Nobeli preemiaga kaasas käiva medali ja diplomi. Rootsi töösturi pärandifondist jaotatav preemia on nii loodusteaduste, kirjanduse kui rahu eest seismise vallas kujunenud üheks maailma kõige hinnatumaks ja suurimat avalikku tähelepanu pälvivaks.
Eestiski kerkib aeg-ajalt üles küsimus, kas ja millal võiks mõni eestlane pälvida Nobeli preemia. Aastaid hoidis meid elevil Jaan Krossi kandidatuur kirjandusauhinnale, pooleldi meie omaks saame lugeda 1909. aasta keemiapreemiat, mille sai Riias sündinud ja Tartu Ülikoolis hariduse saanud baltisaksa keemik Wilhelm Ostwald.
Nobeli preemiate üks tunnusjooni on olnud demokraatlikkus – maailma mõistes väikeriigi esindajatena suudavad Rootsi akadeemikud säilitada globaalset pilku. Auhindu on jagatud nii alusteaduste alaste avastuste eest (nagu ainete rakusisese transpordimehhanismi selgitamise eest tänavu) kui ka väga rakenduslike saavutuste eest (näiteks paari aasta tagune füüsikapreemia, mille pälvisid digikaamerate südameks oleva laengsidestusseadise väljatöötajad). Määrav kriteerium on teaduse kvaliteet, head ideed ja pühendunud töö, mis avardavad oluliselt meie seniseid arusaamu maailma toimimisest või annavad vahendid inimeste elu tuntavaks parandamiseks.
Ja kuigi teadus on samuti oma olemuselt demokraatlik – head ideed võivad tulla kust iganes – näeme laureaatide elukäiku uurides sarnaseid jooni. Reeglina läbivad need jooned maailma tippülikoole, pole harv, et vastsed nobelistid ise on töötanud varasemate preemiavõitjate käe all. See fakt ei anna tunnistust millestki muust, kui et teadus vajab uute ja läbimurdeliste ideede sünniks ka soodustavat keskkonda: teadusele pühendumist soodustavaid olusid, eesliinil olemise kogemust ning vaimuressursi kriitilist massi, mida maailma tipplaborites on hõlpsam tekitada kui väikeriigi olustikus.
Peame meeles pidama, et praegu jagatavad Nobeli preemiad peegeldavad omal moel seda, kus tehti maailma tippteadust mõnikümmend aastat tagasi. Eestlaste tee maailma tippülikoolidesse ehk reaalne võimalus lõimuda paljude valdkondade eesliiniteadusega avanes alles paarikümne aasta eest.
Just see, parafraseerides Hemingwayd, üks eestlane igas maailma tippülikoolis, kes regulaarselt koju reisikirju saadab, annab eestlastele parima võimaluse tunda ühel päeval uhkust mõne kodumaise nime nägemise üle maineka preemia laureaatide nimistus.
Ent Eesti-sugusele väikeriigile ei saa Nobeli preemia võitmine olla omaette eesmärk. Selliseid saavutusi ei tehta tellimise peale. Vaid igakülgselt tipptasemel teadussüsteem, kuhupoole oleme viimase paarikümne aastaga jõudsalt liikunud, panustab vääriliselt meie riiki, ühiskonda, majandusse ja kultuuri ning võib boonusena tuua ka maailmatasemel tunnustuse.