Karl Läll.

FOTO: Erakogu

Suurepäraselt argumenteeritud seisukohtadega võitis tänase online-väitluse Yoko Alender, leiab kohtunik Karl Läll.

Tänane väitlus toimus väga põneval teemal: «Kelle huvist lähtutakse Tallinna linnaruumi arendamisel?» Tegemist teemaga, mis on viimasel ajal olnud väga aktuaalselt kajastatud meediapildis, olgu tegemist Soo tänava ümberehituse ning korduva avamisega või kasvõi eile toimunud Järvevana tee tunneli avamisega. Kõigile on selge, et linnapildis toimuvad muutused, kuid miks ja kelle huvides muutused toimuvad, ei ole võib-olla alati olnud kõikidele inimestele üheseltmõistetavad. Seetõttu on väga meeldiv näha, et antud küsimusele otsitakse vastust debati vormis.

Tänase väitluse kohtunikuna eristab mind (ja seda artiklit) teistest online-väitluse kohtunikest mõnevõrra see, kuidas väitluse otsus sündis. Nimelt jälgisin väitlust koos ARTE gümnaasiumi 11. klassi õpilastega, kes õpivad väitlust valikainena ning kaasasin õpilased väitluse hindamisesse. See tähendab, et täna on vaid ühe kohtuniku asemel meil terve kohtunike paneel koos ühe peakohtunikuga – õpilased tegid erinevatest argumentidest märkmeid ning edastasid oma tähelepanekud mulle ning väitlust jälgides ja õpilaste märkmeid professionaalse pilguga arvesse võttes sündis minu peas ka väitluse otsus.

Vaatame siis tänase väitluse olulisemad punktid läbi.

Avakõnesid lugedes sai minule selgeks üks oluline arusaam: kuigi Yoko Alenderi avakõnel olid ka mõned miinused, on tegemist kindlasti sellise kõnega, mida edaspidi kasutan oma klassiruumis näitena heast kõnest ning heast argumentatsioonist. Terve kõne on jaotatud selgelt kolme argumenti, iga argument koosneb neljast osast – väide, seletus, tõestus ja järeldus – nagu klassikaliselt argumendil kombeks, kõne on loogiliselt üles ehitatud ning kõike on väga lihtne järgida. Iga väide on tõestatud mitmete erinevate näidetega. Sellist argumentatsiooni on nauding lugeda. Õpetajana paneksin Yokole hindeks 5-. Miks miinus? Sest õpilased tõid täiesti õigustatult välja, et teinekord jääb argumentide seletus pigem lühemapoolseks ning Yoko kiirustab arvukate näidete (väga hea!) juurde selle asemel, et probleemi sisu natukene paremini lahti seletada. Ka lõppkõnes jätkab Yoko varem mainitud heal tasemel ning avakõnes olev vähene seisukohtade lahti seletamine on viimases kõnes asendunud väga põhjalike seletustega.

Arvo Sarapuu kõne seevastu alustab väga tugevalt, kuid kõne mõjub kui sprinter maratonis – esimene argument on ilusasti olemas, kuid pärast seda hakkab jõud raugema ning edaspidi läheb juba raskemaks. Mitmetes kohtades, nagu näiteks punktis kaks (arenguprioriteediks on kesklinna tihendamine) jääb juba seletustest puudu. Minu õpilaste jaoks jäi selgusetuks kelle huvides on kesklinna tihendamine, mis peaks olema aga selle väitluse tuumik. «See, et keegi mees kuskil otsustas kesklinna tihendada, ei tähenda ju veel, et see hea on,» nagu ütles üks minu õpilastest. Samamoodi jäi härra Sarapuu ka hätta tõestusmaterjaliga. Kahel korral (kesklinna tihendamine ja linnaruumi paranemine ning selle kvaliteedi tõus) proovib härra Sarapuu tõestada oma argumenti läbi selle, et Tallinna rahvaarv on suurenenud. Seepeale küsisid aga mitmed õpilased, et kust härra Sarapuu teab, et inimesed just nendel põhjustel on Tallinnasse ennast ümber registreerunud? Äkki need inimesed tahtsid lihtsalt tasuta ühistranspordiga sõita, võib-olla tulid need inimesed Tallinnasse kõrgemat palka otsima ja vahest neile lihtsalt ei meeldi enam maal elada. Tõestust, et inimesed just härra Sarapuu poolt mainitud põhjustel on tulnud Tallinnasse elama, õpilased ei leidnud ning ilma tõestuseta nad midagi juba naljalt ei usu.  

Samuti nägid õpilased probleemi selles, et härra Sarapuu hilines oma seisukohtade saatmisega 36 minutit ning võrdlesid seda olukorda kiirmalega, kus üks maletaja mängib 36 minutit pikema ajalimiidiga kui teine. «See pole ju aus,» teatas selle peale üks neiu.

Arvo Sarapuu avakõne kokkuvõtteks võiks öelda, et isegi üks muidu küllaltki vähe aktiivne õpilane aktiveerus ning hüüdis korraga üle klassi: «Selle mehe argumentidel pole isegi järeldusi!»

Tänase väitluse küsimuste voorus olid väitlejad palju tasavägisemaid – mõlemalt poolt tuli häid küsimusi ja vastuseid kuid ka väikeseid möödalaskmisi. Väga tervitatav on oma seisukoha tõestamine mitte ainult päriselulise näitega vaid ka lingiga tõestusmaterjali juurde ja selliseid asjakohaseid linke oli Yoko Alenderil vägagi mitmeid. Samuti on Yoko Alenderil väga hea sisuline arusaam sellest, kuidas samanimelised asjad (korruptsioon) võivad olla sisuliselt erinevad, kui need toimuvad eri mastaapides.

Samas on pool küsitluse võlu ka küsimuste küsimises. Siinkohal raputavad õpilased tuhka pähe mõlemale väitlejale: Yoko Alenderi küsimusi oskasid õpilased paremini, ehk lühemalt ja täpsemalt formuleerida (kas avalikke arutelusi toimus vs kas nende tulemusi on arvesse võetud) ning Arvo Sarapuu poolt esitatud valikvastustega küsimus meeldiks õpilastele kontrolltöös, kuid päris elus ei saa eeldada, et küsimuse vastus on nii lihtsakoeline, et sellele saab vastata a, b või c ning selline küsimine ka üritab välistada vastused d, e ja f. Õpilased on tähelepanelikud.

Lõpetaksin sealt, kus alustasin. Artikli alguses tõin välja ühe murekoha: linnapildis toimuvad muutused ja nende muutuste taga olevad otsustusprotsessid ei ole alati linnaelanikele arusaadavad. Oma lõpukõnes teeb Arvo Sarapuu väga hea ning lihtsastimõistetava ülevaate põhilistest printsiipidest ja töö etappidest, mis linnaruumi arendamisel ette tulevad. Kellel on segane, miks linnas on nii nagu on, sellel soovitan lugeda Arvo Sarapuu hästi lahti selgitatud lõpukõnet. Ülejäänutele aga teatan rõõmuga, et täna ei läinud õpetaja arvamus õpilaste arvamusest lahku ning tänase väitluse on oma suurepäraselt argumenteeritud seisukohtadega võitnud Yoko Alender.