/nginx/o/2013/10/11/2534836t1he809.jpg)
Ettepanek avaldada arvamust Valdur Mikita viimase raamatu – «Lingvistilise metsa» kohta oli mulle kahtlemata üllatav. Lingvistika- ja semiootikavaldkonnad paiknevad minu «kodumetsadest» siiski mõnevõrra eemal ja ma satun nende valdkondade tekste lugema pigem ikka suure juhuse tõttu. Pärast pikka kaalumist siiski nõustusin.
Esmalt seetõttu, et olen esimesest võimalusest alates (2000. aastast, mil leidsin raamatupoest juhuslikult «Äparduse rõõmu») lugenud naudinguga Mikita kirjapandut. Tema keele- ja mõtlemismängud on olnud kaasakiskuvad ja andnud mulle korduvalt võimaluse ikka väga valju häälega naerda.
Lugemisnaudingule vaatamata on mul Mikitat lugedes aeg-ajalt siiski vastupandamatu tahtmine jälgida kõrvalt autori nägu ja kehakeelt ajal, mil ta ise loeks valjult (mitte vaid pelgalt sisekõneliselt) ette Niklas Luhmanni lausutud järgmisi sõnu: «Ühelt poolt on mul vajadus igasse raamatusse sisse sokutada* vähemalt üks mõttetus. /.../ Minu stiil on irooniline, kui seda täpselt markeerida. Tahan sellega öelda, et ärgem võtkem mind liiga tõsiselt ja ärgem mõistkem mind liiga kiiresti.» **
Aga see väike kahtlus, kui mõistate, mida öelda tahan, ei sega põrmugi Mikita kirjapandu lugemist. Otse vastupidi.
Teine põhjus on mõnevõrra tõsisem. Ma nimelt tahaksin väga paigutada «Lingvistilise metsa» Eesti konstitutsiooniõiguse kui õppeaine kohustusliku kirjanduse nimekirja. Arvan, et selle raamatu temaatika, aga ka vorm sobitub suurepäraselt konstitutsiooniõiguse esimese teemaga. Kõnealuse teema pealkiri on «Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul». Usun, et riigiõiguse professor käsitleb selle teema raames eri teooriaid ning annab juuratudengeile ka praktilisi näpunäiteid selle kohta, kuidas siis igapäevaselt leiab aset eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
«Lingvistiline mets» annab õppejõule suurepärase võimaluse ärgitada diskussiooni näiteks selle üle, mis võiks olla meie rahvusliku identiteedi eripära, kuivõrd muutuv tohiks see ajas olla ja mida ilmtingimata oleks muul maailmal põhjust meilt õppida.
Pean nostalgiliselt nentima, et erinevalt näiteks «Äparduse rõõmust» on värske raamatu tekstid pikemad, tõsisemad, soliidsemad, teaduslikumad. Ei saa enam lugeda, jalg üle põlve ja pidev muhelus näos. Õnneks aga on raamatu vormi tagant või täpsemalt vormi tõttu autor endiselt üsna selgesti äratuntav. Kui kasutada Mikita enese sõnu, siis on selle raamatu vorm nagu siia-sinna sööstev parv kärmeid pisikesi linde (7). *** See tähendab muuhulgas ka seda, et mitmed raamatu teemad ja motiivid (perifeeria olulisus) korduvad ja ilmuvad lugeja ette mõnevõrra muudetud nurkade alt üha uuesti.
Arvestades autori parallaksivaimustust ei saa sellise meetodi kasutamist aga talle ilmselt ette heita. Puhas kavatsetus, ütleks selle kohta kriminaalõiguslane. Loodan, et linnuparvelist vormi kasutav autor ei pahanda, kui ka tema raamatu retsensioon püüab kohaneda raamatu enese vormiga ja on samuti mõneti linnuparve matkiv.
Raamatu mänguline ja mõneti spiraali meenutav (teatud alateemade juurde korduvalt tagasipöörduv) vorm ei takista mu meelest Mikitat põrmugi oma jutuga olulist puudutamast. Ehk ongi õige, et tegelikult just mänguliselt ja esmapilgul vaid perifeeriast rääkides muutuvad nähtavaks olemuslikult suur(ed) küsimus(ed) ja meie argine olulisus-tõsidus ning väidetavad tuumikmured (majanduskasv, eurostabiilsus, Rail Baltic jne) hakkavad õnneks vaikselt ja vabatahtlikult tagaplaanile taanduma.
Milliseid lauseid siis konkreetsemalt võib kõnealusest raamatust leida? No näiteks selliseid. «Usutavasti teevad meie lapselapsed kõrvitsaga rääkimises juba märkimisväärseid edusamme.» (33) «Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum – püha kiri, milles on kõik sees.» (35) «Iga korraliku eestlase sauna taga seisab väike ajamasin, millega ta nädalalõpul paleoliitikumis väikese tiiru sooritab.» (48) «Jalgratas pole mitte niivõrd liikumisvahend, kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud n-ö Ereljukase-ajuga.» (50) «Üks väike õnnestav törts karjasepasunast (universum on trompeti kujuga!) on vahest kõik, millest koosneb õnneliku inimese elu.» (75) «Eesti ajaloo pöördepunkt asub tinglikult Sillamäe kaevanduse sissepääsu juures. Sinna võiks rajada niisuguse kaunilt sümboolse pöördvärava, millele oleks maalitud näiteks väike tuumalõhkepea kolme kuldse leopardiga.» (80) «Õige eestlase tunneb ikka ära sellest, et tema särgi rinnaesisele on maalitud Gucci ja Versace, kuid pahkluu külge on aheldatud väike karuäke.» (159)
Kuigi otseselt raamatu põhisisu kohta ei ütle need laused eriti palju, ei oleks mul (ja loodetavasti ka raamatu autoril) midagi selle vastu, kui need osutuksid raamatu lugemise ajendiks.
Aga sisust. Üks raamatu olulisemaid mõtteid näib olevat kirjas juba sissejuhatuses. Uue õnne (loe: majanduskasvu) õrnas ootuses on vähemalt meie ajakirjanduse üldise pildi kohaselt hakatud juba unustama masuaegset paanikat ja juttusid kogu praeguse valitseva elukorralduse paradigmaatilise ümberdefineerimise vajadusest. Ega nende juttudega minu mäletamist mööda kuigi kaugele ei jõutud.
Mikita näib arvavat, et edasi tuleks liikuda siiski seni veel olemas olevate kultuuri- või keelesaarte ning metsiku looduse roheliste täppide (taas)avastamise poole. Nüüd tuleb vältimatult tsiteerida. «Eestisse on koondunud hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeeriat. Eesti on omamoodi väikeste nähtamatute asjade kultuur. Just väikesed asjad loovad peamise osa maailma tõelisest variatiivsusest. Enamik väikevorme on maailmast viimase sajandiga kadunud. Kaovad varjud, hingused, sosinad, kaovad pooltoonid. Kultuurist ja mõtlemisest kipuvad kaduma aimdused ja salapära. Keskpunkt ahistab. Maailmas tundub olevat liiga palju olulist. See ängistab ... Me kõik põgeneme teinekord kultuuri eest, mille ise sajandite vältel loonud oleme. Kuid väljapääs ei seisne mitte keskme purustamises, vaid perifeeria tagasitulekus. Perifeeria imeline omadus seisneb selles, et seda on võimatu täielikult kultuuristada, lõplikult välja juurida.» (8) Kenasti öeldud ju.
Veel üks paralleel tsiteeritu pinnalt on ehk mõneti meelevaldne, kuid loodan, et mitte vastumeelne «Lingvistilise metsa» autorile. Tahaksin nimelt väita, et ka Eestis tegeliku ja normaalselt toimiva kodanikuühiskonna loomise eest muretsedes tuleks püüda elukutselistele poliitikutele kuidagi selgeks teha, et tegelikult on tõepoolest võimalik muuta oma elu senisest oluliselt huvitavamaks-värvikamaks põhimõtteliselt n-ö perifeersete sammudega, ilma endale poliitikute supipaja juurde ilmtingimata kohta otsimata.
Möönan samas, et paradoksaalsel kombel ei pruugi professionaalsete poliitikute hirm olla keskendunud mitte niivõrd supipaja uustulnukatele (küll vanad kalad seal uutega hakkama saavad), vaid olukorrale, mil perifeeria muutubki enamikule inimestele tsentrumist olulisemaks ja enam õnnetoovaks ja mil tsentrum lakkabki olemast ülim väärtus.
Mõnusalt sõrmenipsu tegema panevad mind raamatu erinevatel ja üldsegi mitte üksteisele järgnevatel lehekülgedel kulgevad arutlused metsa ja homo silvaticus’e üle. Eestlased olla Mikita sõnutsi ühed vähestest rahvastest, kel on veel arvestataval kujul säilinud oma metsamälu. Meil olla märkimisväärne hulk inimesi, kes langevad metsas ekstaatiliste elamuste rüppe, ilma et nad sellest erilist numbrit teeksid. «See on omamoodi fenomen – meil on igas suguvõsas ikka mõni veidi metsa poole,» kirjutab Mikita. (18)
Tunnistan vabatahtlikult ka enda metsa poole olekut ja sedagi, et ei oska käigult seda olekut selgitada ega täpselt kirjeldada. Tean vaid, et mul on üldjuhul alati metsas hea ja kuidagi samal ajal nii turvaline kui ka omamoodi ärev olnud. Pagana õige näib olevat ka see autori väide, et oleme just metsa poole või siis metsaservarahvas. Et kas nüüd just päris metsa sügavuses pidevalt olla tahaks. Sügav rahulolu on saavutatav pigem seeläbi, kui elupaigast vähemalt mingis suunas on näha metsapiiri.
Tunnistan veel kord vabatahtlikult üles, et mina olen tõepoolest ka sõna otseses mõttes ja tegelikkuses vägagi metsa usku. Samas peitub eelmises lõigus tsiteeritu-refereeritu «vimka» selles, et – nii nagu on kirjas ka raamatu tagakaanel – on «mets ja teadvus selles raamatus sünonüümid». Metsa mineku ja seal oleku rõõmud, lootused ja ehk kõhedusedki tähendavad ja tähistavad Mikita puhul eeskätt ikka teadvuse temaatikaga tegelemist. Ju siis peab autor õigeks ja vajalikuks sellist metafoorset lähenemist, selgitamaks seda, et teda huvitavad ja köidavad eeskätt sellised «poolmetsased», teadvuse perifeersed ning hämarad alad.
Üllataval kombel on raamatus siiski ka mitmeid, no ütleme siis, praktilisi soovitusi, jõudmaks sellisesse teadvuse metsa ja liikumaks selles. Mikita soovitab siin sünesteetilist ehk n-ö mitmiktajulist lähenemist. Pean kurvalt nentima enda mitmiktaju-alast ebaintelligentsust, kuigi tahaks väga ka selles osas uskuda elukestvasse õppesse. Erinevalt Mikita väidetavast ei ole ma enda teada tundnud, et nägemisaisting oleks minus vallandanud spontaanseid puuteaistinguid. Ehk ma ei ole tajunud vajadust puudutada sõrmedega nt bussiaknast mööda vilksatavaid puulatvasid. See aga ei tähenda põrmugi, et mulle ei pakuks huvi küsimus, kuidas siis võiks välja näha meid ümbritsev, mida oleme mitmiktajunud (kui selline eestikeelne sõna olemas on).
Minu õpilootust suurendab asjaolu, et Mikita jutu pinnalt ei ole õnneks veel päris selge, kui suur siis võiks põhimõtteliselt olla maailma mitmiktajumise võimaluste hulk. Selle valdkonna andekaimad on ilmselt sellised mitmiktajulised «polüglotid» – need, kellele näiteks mingi nägemisaisting tähendab alati ka kindlat kuulmis-, maitse-, puute-, ja haistmisaistingut. Aga jah – olen käigult ja kõhklusteta nõus ühinema Mikita ilmselt veel mitte väga suure ja tugeva võitlussalgaga, liikumaks maailma mitmiktajulise hõlvamise poole. Tean veel vähemalt kahte isikut, kes olla ka kuuldavasti nõus meiega liituma. Need on nn värvimuusikat loonud heliloojad Mikolaus Čiurlionis ja Aleksandr Skrjabin.
Õnneks ei piirdu metsiku teadvuse hõlvamise (ja teadvuse sellele valdkonnale tugineva toimimise) metodoloogiline arsenal Mikita jaoks siiski pelgalt vaid mitmiktajulise lähenemisega. Selle kõrval peab Mikita ülimalt oluliseks ja tähenduslikuks ka nn kolmanda kirjaoskuse ehk sisekõne (või autokommunikatsiooni) arendamist.
Mikita raamatu näol on mu meelest tegemist parimas mõttes patriootliku raamatuga, mis sisendab usku sellesse, et globaalne väljapääs (või läbipääs?) võib peituda just nimelt eesti keele ja meele ürgsetes kihistustes. Ehk perifeerias selle sõna parimas tähenduses.
Loen Mikita raamatust välja soovi tõrjuda-vähendada eestlastele nii mõnigi kord omast alaväärsuskompleksi ja sisendada meisse usku, et meie aladel, meie keeles ja kultuuris on (või vähemalt võib olla) midagi ülimalt väärtuslikku. Midagi sellist, mille ihaldatud «tsentrum» on tänaseks juba suuresti ja lootusetult kaotanud. Seda mõttekäiku kokku võttev Mikita lause võiks ilmselt olla ka järgmine: «Lühike ja kokkuvõtlik vastus, mida on Eesti maailmale andnud, kõlab seega nõndaviisi: mõtlemine, kirg ja maine elu.» (135)
Miks Mikita seda arvab – seda tuleb lugejal juba otsida raamatust enesest.
* Ei saa kuidagi jätta märkimata, et eesti päritoluga ja onupojapoliitikat tauniva varjundiga sõna «sokutama» oli käibel ka baltisakslaste kõnepruugis. Seega tavatsesid baltisakslased väidetavalt öelda näiteks nii: «Er wurde von seinem Cheff gesokutat.»
**. W. Reese-Schäfer. Niklas Luhmann zur Einführung. Hamburg: Junius, 1999, S 11.
*** Üks mu täiesti karske kolleeg arvas hiljuti, et aeg pidavat lendama nagu purjus tihased: väga kiiresti ja igas võimalikus suunas korraga.
Raamat
Valdur Mikita
«Lingvistiline mets»
Grenader 2013
240 lk