Allar Jõks, Vello Pettai: pardid ahju või hääled prügikasti?

Foto: Corbis / Scanpix

Kaks ja pool aastat tagasi pealkirjastas IRLi esimees Mart Laar oma blogis üleskutse «Pardid ahju». Ta nahutas teravalt erakondi, et nood seavad endiselt üles valimiskandidaate, kes on juba mõnes teises esinduskogus ametis ega kavatsegi valituks osutumisel asuda uuele ametikohale. Et tõestada teema olulisust, pakkus ta välja hulga seadusemuudatusi, et lõpetada valijate petmine.

Olukorras, kus 93 riigikogu liiget, 14 ministrit ja kaks Euroopa Parlamendi liiget kandideerib tänavu kohalikku volikokku, võiks ekspeaministri üleskutse elluviimisega kaasneda dramaatilised tagajärjed. Õnneks on päästjat etendanud peaminister, kes hiljutisel valitsuse pressikonverentsil kuulutas peibutuspartide küsimuse pseudoteemaks ning soovitas meediakanalitel toimetada muude teemadega.

Kui veel eelmistel kohalikel valimistel paistis häältepüüdjana kandideerijatel vähemalt piinlik olevat, siis 2013. aastal peetakse hoopis partidest rääkijaid rahvavaenlasteks. Vandeadvokaat Jüri Raidla tõdemus, et peibutuspartide kasutamine on valijate legaliseeritud petmine, jääb hüüdjaks hääleks kõrbes. Millest võib selline kannapööre olla tingitud ja kuidas mõjutab peibutuspartide kasutamine esindusdemokraatia kvaliteeti?

Erakondade konkurents

Viimase kümne aasta jooksul on poliitiline konkurents Eestis tihenenud. Kaotaja jääb mängust välja kogu valimisperioodiks. Nelja suurerakonna domineerimise valguses on ebatõenäoline mõne väikepartei või valimisliidu võime võimukoalitsioone ümber mängida. Üha kivistuvad vasak- ja parempoolne leer üritavad seetõttu võtta valimistest maksimumi.

Poliitiline võidurelvastumine sunnib rahvaesindajaid astuma erakonna huvides valijapetlikku valimisvõitlusse. Maavanemate, ministrite ja riigikogu liikmete osalemine kohalikel valimistel on muutnud avalike vahendite kasutamise valimiskampaanias reegliks. Seetõttu ei iseloomusta maksumaksja raha kuritarvitamine ainult valimisi pealinnas.

Seadusandja aastatepikkune leigus erakondade rahastamise korrastamisel ja poliitilise reklaami määratlemisel annab lubamatu eelise riigikogus esindatud kilekotierakondadele. Olukord, kus eetika ei toimi ja õigus ei kehti, on endiselt kasulik kõigile suurerakondadele.

Usalduse kadu ja arengupeetus

Riigikogu või valitsuse liikme kandideerimine kohalikel valimistel on märk usalduse puudumisest. Erakonnad ei usalda valijaid, et need valiksid erakonna brändi mõjul vähem tuntud kandidaate. Samuti ei usalda erakonnajuhid oma liikmetest kohalikke kandidaate.

Viimastele tuleks eriti kaasa tunda, kui nende enda kohalikust kogemusest kantud ideed summutatakse pealinnast sissesadanud kandidaadi kampaaniaga või parimal juhul rakendatakse juhtkandidaadi vankri ette. Jah, poliitika on meeskonnamäng. Aga kas just selliste reeglite järgi?

Eesti arengu seisukohalt on määrava tähendusega poliitilise süsteemi suletus. Peibutuspartide kasutamine annab tunnistust erakondade lühikesest pingist ja võimendab niimoodi arengupeetust. Kui ka järgmistel valimistel soovitakse vanaviisi jätkata, ei näe me Kadriorus ja Toompeal uusi otsustajaid.  

Mõju volikogu esinduslikkusele

Üksteist aastat tagasi üritasid kaks võimuerakonda tulutult keelustada kohalikel valimistel valimisliite. Arvestades valimisliitude reaalset toetust, oli tegemist sooviga konkurente kõrvaldada. Peibutuspartide kasutamine annab samuti erakondadele eelise, tuues aga paraku kaasa prügikastihäälte arvu suurenemise.

Riigipoliitikute kandideerimine kohalikel valimistel ning nende volikogude kohtade täitmatajätmine on tõsine demokraatiat moonutav hälve. Kaotsi läheb karjuvalt palju valijate hääli. TÜ teaduri Mihkel Solvaku andmetel läks 2009. aasta valimistel Tartus vett vedama koguni 21,5 protsenti häältest (ehk 8936), kuna kümme 49st valituks osutunud linnavolikogu liikmest loobusid mandaadist üleriigilise poliitika kasuks.

Pealinnas oli pilt veelgi masendavam. Kahekümne enim hääli saanud kandidaadi seast ei tulnud volikokku tööle kaksteist! Kokku läks 32,4 protsenti Tallinna valija häältest sisuliselt prügikasti, kuna valimisjärgsel päeval pööras kandidaat valijale lihtsalt selja. Teisisõnu kadus prügikasti 68 955 häält ehk Narva-suuruse linna jagu valijate tahe.

Küüniliselt võiks väita, et valija vastutab ise oma valiku eest. Kuid siiski tasuks mõelda, miks kiirlaenu ohver vajab rohkem kaitset kui valija.

Eesti viljeleb isikukeskset valimissüsteemi. Teadlasvõrgustiku Eesti Valimisuuringud aastal 2011 korraldatud küsitluse kohaselt ongi 43 protsendi valijate jaoks valimised isikupõhised.  Tegemist on sisuliselt vaikiva kokkuleppega valijaga. Valijal lubatakse valida konkreetset isikut ja vastutasuks poliitik kohustub usaldust kandma.

Valimistel ausa konkurentsi tagamiseks ei ole vaja leiutada jalgratast. On riigid, kus ühitamatu ameti kandjal on keelatud valimistel kandideerida. Teistes riikides on kandideerimine lubatud, kuid pärast tuleb teha valik. Kreekas kohustab põhiseadus linnapead ametist tagasi astuma veel enne, kui teda parlamendi valimiskandidaadina üles seada tohib. Ka meie lõunanaabrite lätlaste juures on valik karm: kui parlamendiliige kandideerib kohalikel valimistel ja osutub valituks, kaotab ta kohe oma varasema mandaadi.

Gruusias on keelatud kohalikel valimistel kandideerida ametipidajatel, mis on ühitamatud kohaliku omavalitsuse esinduskogu liikme omaga. Isegi kõige kuulsamal mitme-tooli-peal-istumise-maal Prantsusmaal on praegu Assemblée Nationale’i menetluses seaduseelnõu, mis lõpetaks kurikuulsa mandaatide kuhjumise poliitikute poolt. Selle vastuvõtmist peetakse väga tõenäoliseks.

Poliitiline ladvik paistab arvavat, et muuta ei ole vaja midagi, kuna meie poliitiline kultuur on juba Põhjamaade tasemel. Sellest annab tunnistust kergus, millega kasutatakse Soome näiteid volikogu liikmete ja parlamendi liikmete ametite ühitatavuse kohta. Seejuures unustatakse, et meil ei kehti Soome põhiseadus ja teiseks tuleb õiguslike lahenduste kopeerimisel üle võtta ka vastav väärtussüsteem.

Kas kandideerimisõigus on püha?

Häältepüüdjate olemasolu õigustatakse kandideerimisõigusega. Sellise loogika järgi võiks lubatav olla ka õiguskantsleri kandideerimine kohalikel valimistel valimisliidu eesotsas.

Kümmekond aastat tagasi kaotati kandidaatidele kehtestatud eesti keele oskamise nõue põhjendusega, et kandideerimisõigust on tohi diskrimineerivate sätetega piirata.

Erinevus peitub selles, et peibutuspardina ei peta kandidaat valijat mitte võimetusega esinduskogu tööga hakkama saada, vaid soovimatusega kohalikus poliitikas osaleda.

Kandideerimisõigus ei ole absoluutne ja sellele saavad toetuda vaid need, kes ka tegelikult pürivad volikokku. Eesti põhiseadus ei sisalda õigust valijat petta. Valijate kaitse manipuleerimise eest, volikogu representatiivsuse kindlustamine ja ausa mängu tagamine valimistel on põhiseaduslikud väärtused, mis võimaldavad seada kandideerimisõigusele piiranguid.

Arvestades, et seadusandlik monopol kuulub riigikogule ja peaminister on küsimuse päevakorrast maha võtnud, juriidilistele lahendustele loota ei maksa.

Miks mitte riigikogu liikme eetikakoodeksis kokku leppida valimistega seonduv? See võiks sisaldada lubadust mitte kasutada avalikke vahendeid (kuluhüvitised, transport, ametnikud) kohalikele valimistel. See on tavapärane riikides, millega end soovime võrrelda. Paraku on soov riigikogu liikmetele eetikareeglid kirjutada tekitanud arusaamatult valulist vastuseisu.

Loomulikult on võimalik ka mitte midagi ette võtta ja lasta süveneda esindusdemokraatia kriisil. On usutav, et sellises kriisis paljud Eesti poliitikutest just tahaksidki elada.

Allar Jõks on endine õiguskantsler, praegu vandeadvokaat, advokaadibüroo Sorainen partner. Vello Pettai on Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi juhataja ja võrdleva poliitika professor.