Harri Puskar.

FOTO: Erakogu

IRLi Noorte aseesimees Harri Puskar kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti majandusele annaks hoo sisse aktiivne riigipoolne töö, mistõttu vajab Eesti riik tänase liberaalse riigimudeli asemel konservatiivset riigimudelit.

Eelmise nädala esmaspäeval lugesime uudist, et Eurostati andmetel oli 2008. aastal 60 protsenti Eesti leibkondadest Euroopa Liidu 20 protsendi vaeseimate hulgas. Sotsiaalmeedias puhkes järjekordne pahameeletorm, näiteks antud uudislinki oli Facebookis jagatud järgmise päeva varahommikuks ligi 200 korda ning uudise all kommentaarides manatakse tänast liberaalset Eesti majanduspoliitikat. Pole siis ime, kui hakkad ise ka mõtlema, et astmeline tulumaks ja prisked toetused on ainsad õlekõrred kodumaa päästmiseks!

Muidugi, selline statistika on häbiplekk meie rinnal. Eriti kui me paneme selle statistika kõrvale kuvandi Eestist kui Ida-Euroopa imelapsest. Tsiteerin Anders Åslundi, kes kirjutas 2011. aastal Moscow Timesis: «Kõigist postkommunistlikest riikidest on reformide läbiviimisel kõige edukam olnud Eesti.» Rahvuslik häbiplekk suureneb, kui me lisame muid statistilisi fakte. Eesti lastetoetus on 19 eurot. Riigikogu lihtliikme kuupalk alates kevadest on 3474,64 eurot. Eesti keskmine netokuupalk II kvartalis oli 778 eurot (Tallinnas 885, Võrumaal 642 eurot). Finants- ja kindlustustegevusega hõivatud said kätte 1243 eurot, samas kui majutuses ja toitlustuses töötavad inimesed ainult 481 eurot. Suhtelises vaesuses elas 2013. aasta alguses 17,5 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines enam kui viis korda. Mari-Liis Lill ei eksinud, kui ta küsis: «Mis on sellel pildil valesti?»

Kuid isegi nii trööstitut olukorda tunnistades arvan ma, et sotsialism ei ole lahendus! Astmeline tulumaks ei ole lahendus! Kõrged maksud inimese töötasule ei ole lahendus! Ettevõtluse maksustamine ei ole lahendus! Vasakpoolne majanduspoliitika aitab tulekahju kustutada ehk olemasolevaid resursse efektiivsemalt ümber jagada, kuid jätab unarusse tuleohutuse arendamise ehk ettevõtluse arendamise. Teatavasti on ettevõtted ainsad, mis tekitavad lisandväärtust ja loovad töökohti. Seega on eeltoodud muret tekitav statistika ainult probleemi sümptom. Eesti majanduse tegelik probleem on meie majanduse struktuuris. Eesti-sugune väikeriik ei suuda enda majandust üleval hoida siseturu abil nagu seda teeb näiteks Hiina. Seega on meie põhiline jõukuse võti ekspordis. Kuid me viime välja enamasti tooteid, mille eest makstakse välismaal meile vähe. Eesti peab hakkama välja viima tooteid, mille eest makstakse meile palju. See eeldab võimaluste leidmist Eesti ettevõtjatele, et nad toodaksid suurema lisandväärtusega tooteid. Niimoodi muutuvad kohalikud - Eesti inimestele kuuluvad - ettevõtted rahamasinateks, mille kaudu levib rikkus nii avalikus sektoris kui ka terves ühiskonnas, kuna needsamad ettevõtted ja nende töötajad tarbivad enamasti kohalike ettevõtete tooteid ja teenuseid. Probleemi suudab efektiivselt lahendada ainult aktiivne riigipoolne töö. Seega, meie riik vajab tänase liberaalse riigimudeli asemel konservatiivset riigimudelit. Kui liberaalne riigimudel võimaldab majandusel areneda omasoodu, siis konservatiivne riigimudel leiab kooskõla majandusarengu ja riigi arengu vahel. Selles mudelis soodustab riik ettevõtlust ja arendab parempoolset majanduspoliitikat, kuid sekkub majandusse aeg-ajalt isegi rohkem kui mõni vasakpoolse majandussüsteemiga riik. Näiteks, tänane valitsus peab tegelema tõhusamalt innovatsioonipoliitikaga. Praegu on innovatsioonipoliitika jagunenud erinevate riigiasutuste vahel ning tegelikult keegi ei vastutagi toimuva eest. Samas on innovatsioon see, mis annab meile kõrge lisandväärtusega tooted, mida välisturgudele viia. Näide, kuidas konservatiivne riigimudel tänases Eestis toimib, on omavalitsused: nende väga tänuväärt tegevus on kohaliku väikeettevõtluse pidev toetamine ja arendamine. Paljudel on isegi eraldi ametnik tööle võetud, kes seda «rätsepatööd» teeb!

Tagasi tulles madalate toetuste ja halbade sotsiaalteenuste juurde, nõustun TTÜ avaliku halduse õppejõu Illimar Ploomiga: «Teenused ja toetused ei peaks olema ülepaisutatud, aga nad ei tohiks ka kiratseda.» Mõeldes nurinale toetuste ja riiklikke teenuste üle, tekib küsimus: äkki on valitsus maksulangetuste ja –vabastustega liiga kaugele läinud? Ka mulle meeldib ideaalmaailm, kus sotsiaalprobleemide lahendamiseks pärinev raha on pärit eraannetajatelt, kuid Eesti inimene pole eelmises lõigus välja toodud probleemi tõttu võimeline nii palju heategevust tegema. Juba alates 2003. aastast on valitsus Reformierakonna eestvedamisel püüdnud alandada tulumaksu 26-lt protsendilt 20-le. 2015 on plaanis teha viimane samm: langetada tulumaks 21-lt protsendilt 20-le. Äkki jätaks selle tegemata ning tõstaks tulumaksuvabamiinimumi võimalikult palju? Mõlemal on sama õilis eesmärk - jätta inimesele rohkem tema tubli töö tulemusel saadud tasust – kuid tulumaksuvabamiinimumi tõus on kasulikum just ühiskonna vaesemale osale.  

Seejuures peab meeles olema, et väikeettevõtlus maapiirkondades ja linnades ning teadmistepõhine eksportiv majandus on see, mis jõukuse majja toob. Eesti inimese vaesusprobleem ei saa lahendatud suure riikliku ümberjagamissüsteemi kehtestamisega. Eesti inimese vaesusprobleemi lahendus on hästi läbimõeldud, pikaajaline ja tänasest proaktiivsem riiklik poliitika ettevõtluse, ekspordi ja innovatsiooni arendamiseks.