N, 29.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ralf Allikvee: geenikaart ei ole personaalne meditsiin

Ralf Allikvee
Ralf Allikvee: geenikaart ei ole personaalne meditsiin
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ralf Allikvee.
Ralf Allikvee. Foto: Toomas Huik

Doktor Ralf Allikvee kirjutab, et geenianalüüs ei paranda inimese tervist, kuid vastupidiselt soovitud kokkuhoiule tekitab kulusid mitu korda juurde.

See kirjatükk on sündinud siirast kadedusest. Oleks ometi tervishoiul selline müügimees ja kõneisik nagu akadeemik ja geeniteadlane Andres Metspalu. Kui tema räägiks valitsusliikmete kõnedesse ja lubadustesse meie haigete soovid ja tervishoiu vajadused, siis haiged unustaks järjekorrad ning arstid-õed ei peaks palga pärast streikima.

Kõik uus on hästi unustatud vana. Professor Metspalu lubas 13–14 aastat tagasi igale eestimaalasele geenikaarti, mis aitaks meil oma terviseriske tundes kauem ja tervena elada ning arstidel täpsemalt ravida ja arstiabi pealt kokku hoida. Geenide kaardistamisele pidi kuluma viis aastat ja miljard krooni. Riik seda ideed rahastama ei tõtanud ja projekt tootis meediale viis aastat põnevat materjali. Aastaks 2005 oli kulunud 60 miljonit krooni erainvestorite raha ja kogutud 10 000 proovi ning ministrid Aab, Reps ja Savisaar võtsid Geenivaramu riigi ülalpidamisele.

Geenivaramu sündis ülemaailmse vaimustuse tuules ja kõrgetes ootustes, mida tekitas inimgenoomi kaardistamine 2000. aastal. Põhjustest, miks enamik ennustatust ei ole täitunud ja genoomika ei ole oluliselt mõjutanud kliinilist meditsiini ega tervishoiu efektiivsust, kirjutas hea kolleeg Urmas Siigur ülemöödunud nädala Sirbis (26.09).

Nüüd esitab professor Metspalu täpselt sama ideed personaalse meditsiini nime all ning lubab kesk- ja vanemaealisele elanikkonnale (35–65) teha geenianalüüsid, mis tooks välja individuaalsed haigestumise riskid. Valitsusliikmete kõnepruugis on akadeemiku idee edasi arenenud personaalseks tervishoiuks, et geeniandmeid teades haigusi ära hoida või neile õigel ajal jaole saada. Seeläbi saaks ravikindlustusraha kokku hoida kümne protsendi ulatuses, mistõttu geenianalüüside kulud tuleks tulevikus kanda haigekassal.

Haiglajuhina teeb mind murelikuks kogu see mõttekäik algusest lõpuni, sest tühjade lubaduste tagajärjed peab nii sisuliselt kui rahaliselt kandma niigi puudulikult rahastatud tervishoiusüsteem. Nimelt ei aita pakutav geenianalüüs parandada ei selle analüüsi läbinud isiku tervist ega Eesti rahvastiku tervist tervikuna ning vastupidiselt soovitud kokkuhoiule tekitab kulusid mitu korda juurde. Need väited saavad tõendatud kohe, kui on üle räägitud personaalse meditsiini tegelik tähendus.

Lubadus «nüüd algab personaalne meditsiin» ütleb vanemaealisele ja haigevõitu Eesti elanikule, ehk peamisele osale valijaskonnast, et pääs arsti vastuvõtule muutub kergemaks ning arstil on rohkem aega ja kannatust temaga rääkida. Aga seda ei juhtu, sest personaalse meditsiini nimeline raha läheb geenianalüüsideks, mitte meedikutele ning lubaduse tegelikku sisu peavad pettunud haigetele selgitama arstid ja haiglajuhid.

Kui sõnapaari «personaalne meditsiin» kasutavad geeniteadlased isekeskis või oma konkurentsivõime tõstmiseks teadusraha jaotamisel, siis võib sellest aru saada. Kui aga poliitikute väidetes muutub geenianalüüs personaalseks tervishoiuks, siis kakskümmend tuhat tervishoiutöötajat Eestis on sügavas hämmingus.

Aegade algusest ja vanasti veel enamgi kui praegu on iga kontakt patsiendi ja arsti või patsiendi ja õe vahel olnud ülimalt intiimne ja personaalne. Ükski analüüsitulemus ei asenda haigega suhtlemist või läbivaatust, isikupõhist nõustamist ega individuaalselt kohandatud ravi. Täiendav geeniuuring ei muuda meditsiini ega tervishoidu Eestis grammigi personaalsemaks.

Personaalseks teeb Eestis tervishoiu ainult lisaraha, mis hoiab personali Eestis tööl ja mille abil saaks Eesti elanikele pakkuda palju enamat ja palju kiiremini. Järjekordi, seni Eestis puuduvaid ravivõimalusi ning soodusravimeid ei põhjusta mitte koonerdav haigekassa, vaid tervishoiu krooniline alarahastatus. Me ei saa aidata kõiki, kelle jaoks on abivõimalused olemas.

Aga nüüd asja juurde. Esiteks kõige olulisem – geenide rittaseadmine ei ava ühtegi uut terviseriski. Pärast inimgenoomi paikapanemist on veelgi selgem kui enne, et geenid ei ole hädade ainuke ega määrav põhjus ning tähtis pole mitte nende olemasolu, vaid mida nad meie organismis mõjutavad. Seda me kahjuks 99 protsendi geenide kohta veel ei tea.

Tervise hoidmise ja säilitamise aspektist pole üldse oluline, millised on geenid, sest neid me muuta ei suuda. On kolm asja, mida iga inimene oma terviseriskide maandamiseks teha saab: süüa mõistlikult, liikuda nii palju, kui jaksu on, ja meelemürke mitte tarvitada. Ülemäärane söömine ja joomine, suitsetamine ning füüsiline laiskus on Eestis peamised eluaastaid ja tervist röövivad tegurid, mis toimivad kahjulikult kõigile, olenemata geenidest. Kuigi mõnel ütleb esimesena üles süda, teisel kopsud või neerud, pole geenikaardist siin kasu, sest kahjude vältimiseks tuleb olenemata geenidest teha ühte ja sama – elada tervislikult.

Teiseks väide, et teadmine terviseriskidest muudab käitumist. Oleks see vaid nii. Kas Eestis suitsetab veerand elanikest sellepärast, et nemad ei ole kuulnud suitsetamise kahjulikkusest? Kahjuks on olukord vastupidine – üha enam on haigeid, kelle tervisehädade põhjused on nende endi tervisekäitumises ja kes ei soovi ega suuda ennast muuta. Viimasel ajal on ka Eestis järsult suurenenud nõudmine bariaatrilise kirurgia ja uneapnoe ravi järele, mille põhjuseks pole kusagilt välja ilmunud halvad geenid, vaid valdavalt väga suur kehakaal, mille kontrolliga haiged ise hakkama ei saa. See näide osutab, et heaoluühiskonnas ei pingutata oma tervisekäitumise muutmiseks, vaid loodetakse pigem arstiabile ning halb geeniprognoos ainult võimendab seda.

Kolmandaks, vale oodatud kokkuhoiust. Ütleme, et projekt läheb käima ja meil on Eestis juba 50 000 või 100 000 isikut, kes on geeniproovi andnud. Geeniteadlastele on geenianalüüsi eest makstud ja nad annavad kaardi seni tervele isikule. Mis saab edasi ja kes seletab kaardi omanikule, mida tähed ja kriipsud tähendavad? Tuhanded analüüsi läbijad vajavad nõustamist kohe geenikaardi saamisel ning suur osa ka siis, kui meediasse ilmub uudis, et geeniteadlased on astunud pika sammu skisofreenia päritolu selgitamisel ja seejärel vähiravi personaliseerimisel.

Seega peab tervishoiusüsteem hakkama tegelema seni tervete inimeste regulaarse rahustamisega ja eriti murelike ennetava raviga. Geeniuuringutest tuleneva ennetava kirurgia drastiline näide on Angelina Jolie.

Laskumata detailidesse on siin tegemist olukorraga, kus rinnanäärme operatsioon tõesti aitab riske vähendada (NB! mitte kaotada). Aga mida teha teadmisega, et mul on kaks korda suurem risk saada südameinfarkt, ajuinsult või soolevähk? Operatsioonid pole siin võimalikud, aga kindlasti tahaks küsida vastava eriarsti arvamust, ja igaks juhuks võiks ära teha kogu keha kompuutertomograafia. Ja kui tuleb vastus, et täna on kõik korras, kas ma siis rahunen maha või tulen kolme kuu pärast uuesti kontrolli?

Massiivne ja sihikuta geenianalüüs ei ole probleemide lahendus, vaid probleemide põhjustaja. Geeniproovija vajab nõustamist, kusjuures 99,9 protsendil juhtudest ei ole sellel jutul inimese jaoks miskit uut, sest soovitus, mida teha, on kõigile sama: ela tervislikult. Me ei tea, kui palju arstide ja õdede tööajast hakkab selline pseudotegevus võtma, kuid tõeliste haigete arvel saab see toimuma küll. Tervishoiutöötajate aeg on kõige kallim ressurss, mida ei tohi raisata, ning rahalisest kokkuhoiust ei saa selles olukorras unistada.

Hea Andres Metspalu, lugupeetud kursusekaaslane, ei tohi hullutada Eesti elanikke ega poliitikuid lubadustega, mida peab täitma tervishoiusüsteem praeguste haigete ravi ja aitamise arvel. Kui seda raha, mida küsitakse geenikaardistamiseks, ei raatsita panna otse arstiabisse, siis suunatagu noortele, et nad ei hakkaks ei suitsetama ega jooma ning ülesöömise asemel liigutaks nii, nagu on inimorganismile kohane – iga päev ja vähemalt tund aega. See on personaalne tervise hoidmine.

Autor on Ida-Tallinna keskhaigla juht.

3 mõtet

•    Tervise hoidmise ja säilitamise aspektist pole üldse oluline, millised on geenid. On kolm asja, mida iga inimene oma terviseriskide maandamiseks teha saab: süüa mõistlikult, liikuda nii palju, kui jaksu on, ja meelemürke mitte tarvitada.

•    Geeniuuringutest tuleneva ennetava kirurgia drastiline näide on Angelina Jolie. Rinnanäärme operatsioon tõesti aitab riske vähendada (NB! mitte kaotada). Aga mida teha teadmisega, et mul on kaks korda suurem risk saada südameinfarkt, ajuinsult või soolevähk ?

•    Tuhanded analüüsi läbijad vajavad nõustamist kohe geenikaardi saamisel ning suur osa ka siis, kui meediasse ilmub uudis, et geeniteadlased on astunud pika sammu skisofreenia päritolu selgitamisel ja seejärel vähiravi personaliseerimisel.

Märksõnad
Tagasi üles