Miljonite moskvalaste jaoks jääb hommikune metroosse laskumine samasuguseks paratamatuseks kui see, et päike tõuseb idakaarest. Kümme miljonit reisijat iga päev, 200 jaama, tuhanded rongid, kümned tuhanded vagunid ja jaamatöötajad. Metroo on linn linna all. Avastada selles süsteemist kaht veretööd plaanivat terroristi on erinevalt nõela heinakuhjast otsimisest teostamatu ülesanne. Seevastu võidelda terrorismiga ennetavalt on keeruline, kuid mitte võimatu.
Tabades mõnes südalinna jaamas hetke, kui saabub kaks rongi korraga, saab korraga näha suuremat inimeste hulka, kui hõreasustusega piirkonnast pärit külaelanik näeb kogu oma elu jooksul. Kui keegi väidab, et näiteks Moskva metroos on võimalik rakendada terroriohtu vähendavaid erilisi turvameetmeid, siis suure tõenäosusega ta valetab. Vaid sekundite pikkune takistus reisijatele halvab suuremates jaamades kogu liikluse mõne minutiga. Pärast kahte plahvatust Lubjanka ja Park Kulturõ jaamas oli metroo miilitsatest tulvil. Nad olid seal ka varem. Passisid sisse- ja väljapääsude juures, jalutasid vestibüülis, kontrollisid «kahtlasi» kodanikke, keda eristasid muust rahvamassist mustad lokid, pruunid silmad, turumüüja ruudulised plastkotid ning võõrapärane kõnepruuk.
Üheteist aasta vältel on Venemaa jõustruktuurid viinud jõuliselt ellu poliitikat, mille praegune peaminister Vladimir Putin formuleeris 1999. aasta 24. septembri pressikonverentsil: «Me jälitame terroriste kõikjal. Kui tabame nad kas või peldikus, siis lööme sealsamas mättasse.» Neil päevil meenutavad seda ütlust paljud. Toonase ja praeguse «Terroristid saavad põrmustatud!» vahele mahub kaks Vladimir Putini presidendiametiaega. Kui nende aastatega on seni seostatud peamiselt Venemaa tuhast tõusmise kujundit, siis miks mitte mõelda terviklikuma pildi huvides ka kogu selle terrorinuhtluse peale, mis lihtsale vene inimesele osaks on saanud.
Tundus, et kortermajades kärgatanud plahvatuste järel pole Venemaal elu enam endine, kuid paneelmajades elatakse valdavalt tänaseni. 2002. aasta Nord-Osti teatrietenduse hõivamine Moskva südalinnas oli lihtsalt jultunud kuritöö, kuid teatrietendustele ostetakse pileteid ikka. 2004. aastal Beslani koolimaja hõivamine oli suisa barbaarne, aga lapsed peavad tänagi kooli minema. Plahvatus Avtozavodskaja metroojaama lähedal tunnelis oli võigas, kuid varsti liikusid sealgi rongid taas.
Pole turvaline kodus, teatris, koolis, metroos, turul, ühistranspordis, lennukis, isegi tänaval või miilitsajaoskonnas. Moskva või Peterburi elanikud võivad suhtuda Põhja-Kaukaasias toimuvatesse terroriaktidesse nii, nagu need leidnuks aset kuskil Pakistanis. Seal elavad mingid teised inimesed, kellega vahel juhtuvad jubedad asjad. Pärast mõningast vaheaega on need «teised» jälle Venemaa pealinnas ning üleeilne veri võib olla alles esimene.
Ma ei mäleta täpselt, millal mu koduses Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonnas, mis Kremlist üle tee asub, tekkis sissepääsu juurde metalliotsija raam. Mäletan selgesti, et samasugused raamid pandi teaduskonna ja Kremli vahele jäävasse maa-alusesse kaubanduskeskusesse järgmisel päeval pärast Nord-Osti tragöödiat. Nähtavasti ei mõelnudki keegi kaubanduskeskuses neid tõsiselt kasutada. Aga kui teaduskonda jõudes avastasid, et üliõpilaspilet jäi koju, ei aidanud valvuritele ka aastatega pähekulunud nägu. Tuli kutsuda keegi õppeosakonnast, kes oma allkirja vastu majja lubaks. Hullem lugu juhtus siis, kui oli tarvis pöörduda teises teaduskonnas asuva õppejõu poole. Tema juurde lihtsalt ei lastud. «Te olete ju ajakirjandusteaduskonna üliõpilane,» kõlas mundrimehe ümberlükkamatu argument.
Kord lasi kaks maja edasi asuva Natsionali hotelli ees päise päeva ajal end õhku enesetaputerrorist. Kõige püsivamaks jäljeks sellest sündmusest jäi graniitsillutisse tekkinud löökauk. Viietärnihotell pani esimese korruse lounge’ile kibekähku ette kuulikindlad klaasid, verine liha pesti tänavalt minema ning uksehoidja katsus edaspidi mitme inimese surmaga lõppenud tragöödia toimumiskoha lähedale tekkivaid valgeid nelke kiirelt ära korjata. Tol päeval nägin esimest korda ka ristmikul selgitusi andvat Rašid Nurgalijevit, toonase siseministri Boriss Grõzlovi asejuhti. Tema põhiliseks sõnumiks oli, et midagi ei saa välistada.
Veel näiteid terrorivastasest võitlusest. Saabudes välismaa ajakirjanikuna ootamatult mõnda oblastikeskuse hotelli, ei tasu üllatuda, kui hommikul on ukse taga seltsilised «miilitsast». Vähemalt sedasi need sulejopedesse riietuvad isikud tavatsevad end esitleda. Enne Tšetšeenia valimisi oli selline visiit kusagil Põhja-Kaukaasias ehk kuidagi loogiliselt põhjendatav, aga tavalisel argipäeval Novgorodis?
Heakene küll, aga miks peab äsja konsulaadist väljastatud pressiviisaga Venemaa piiri ületav isik erinevalt kütusevedajast ootama paarkümmend minutit «kõrgemalt poolt» tulevat telefonikõnet?
Need näited on laialt kolmetähelise lühendi järgi tuntud Venemaa julgeolekuteenistuse igapäevaste profülaktiliste meetmete varamust. Elu õpetas, kui palju need aitavad Lubjanka ja Park Kulturõ metroojaamas toimunud tragöödiate taolisi veresaunasid ära hoida.
Arusaadavalt soovivad julgeolekuteenistused arutelu sellelt tõigalt kõrvale suunata. Venemaa peavoolu meedias tekkis näiteks poleemika, kas Park Kulturõ enesetaputerroristi pomm polnud mõeldud hoopiski lähedalasuvale Oktjabrskaja jaamale, mille juures seisab Venemaa siseministeeriumi peahoone. Kui Lubjanka peaks olema selgeks «tervituseks» FSB-le, küllap siis teine terrorist on lihtsalt jaamaga eksinud... Veel tõusetus teemana, milliste edukate äsjaste operatsioonide eest kättemaksuks nad end õhkisid. Käivad kuuldused, et tegelikult on veel kahes metroojaamas suudetud imekombel pomme kahjutuks teha. Kõik see on puhtakujuline farss.
Park Kulturõ metroojaama lähedal asub peale Ria-Novostit ja telekanalit Russia Today majutava Vene võimupropaganda peahoone veel vanade toiduladude territooriumil paiknev sõjaväeline objekt. Väravad on kaitstud sedasi, et isegi tank ei murraks läbi. Kuid kui tõhusaks osutub tankitõrjerelv võitluses sääse vastu?
Venemaa eriteenistuste teemale spetsialiseerunud ajakirjanik Andrei Soldatov on ühes oma kirjutises märkinud, et paljude praeguste julgeolekutöötajate mõttemallid ja töövõtted erinevad lõviosas küllalt vähe sellest, millega nad tegelesid Nõukogude perioodil. Eriti puudutas see provintsi, kus iga saabuva välismaalase suhtes ilmutatakse paranoilist kahtlust. Nende struktuuride spetsiifika on selline, et provintsist viib karjääriredel edasi pealinna suunas.
Jõustruktuuride teemadel äärmiselt informeeritud inimese mulje jättev kirjanik Julia Latõnina on jällegi korduvalt välja toonud, et Venemaa terroristid tegutsevad enamasti küllaltki lohakalt, ilma igasuguse salastatuseta. Autot laenatakse naabrilt, korterit üüritakse sugulase abiga, kohaliku miilitsaga saadakse kokkuleppele mõne suhkru- või kartulikoti abiga.
Mitmed märgid näitavad, et Vene võimud ei kontrolli päriselt olukorda terrorismiga võideldes seetõttu, et on esialgse käsu kohaselt jäänud terroriste otsima peldikust, jättes jälgimise all olevate urineerivate kodanike kõrval tähelepanuta tõsisemad ohud. Kas see pole mitte riigi julgeoleku õõnestamine?
Vandenõuteoreetikutele pakub seekordne juhtum kindlasti palju mõtteainet. Putin oli peaminister septembris 1999 ning ta on peaminister märtsis 2010. Nii nagu toona, vajab jõustruktuuride mees ka nüüd üldrahvalikku mobilisatsiooni olukorras, kus tandemi asendamatus on majanduskriisi tingimustes mitmes Venemaa linnas meeleavalduste käigus küsimärgi alla seatud. Nii nagu ammu sügisel Rjazanis, on ka nüüd mängus heksogeen.
Pole kahtlustki, et retoorikaõpikut pole Kremli praegustele valitsejatele tarvis. Juba sünnivad uued kanalisatsiooniteemalised kalambuurid ning Putini ihuesindaja Kadõrov leiab taas süüdlasi piiri tagant. Vene kodaniku probleemiks jääb ikka – kuidas see tema isiklikku turvatunnet parandab?
Heitkem nüüd pilk tulevikku. 2014. aasta Sotši. Hoolimata looduskaitsjate ja skeptikute õõnestustööst on suurejoonelised spordirajatised valminud ning olümpia võib alata. Keegi ei aima midagi halba...