Tarmo Miilits: lahendame peretülid plahvatusteta

Just niipalju jäi järele Kuldnoka tänav 6 ühest korterist, kus ööl vastu pühapäeva plahvatus kärgatas. Plahvatusele eelnes peretüli. Foto: Mihkel Maripuu

Kodune terror saab alguse kergematest solvangutest, mõnitamisest või pisemast tõuklemisest, kirjutab politsei- ja piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna juht Tarmo Miilits.

Laupäevane plahvatus Kuldnoka tänaval juhtis taas tähelepanu juhtumitele, kus inimeste koduseinte vahel toimuvad suheteklaarimised või lihtsalt tülid võivad võtta väga traagilise pöörde. See, et peresuhetes tuleb ette lahkarvamusi, on täiesti loomulik ja igapäevane nähtus. Probleemseks muutub see siis, kui erimeelsuste lahendamisest hakkavad osa saama ka naabrid või lõpeb tüli ühele poolele sinise silmaaluse või millegi veel hullemaga ning koduse elu osaks saab hirm ja valu.

Peretülide lahendamisega tuleb politseil paraku tegeleda iga päev. Sellesisulisi väljakutseid registreerib politsei aasta jooksul keskmiselt üle 3000, mis moodustab kõigist väljakutsetest umbes 15 protsenti.  Probleem on seda teravam, et tegelikult saab politsei teada vaid murdosast lähisuhtevägivalla juhtumitest ning võib vaid oletada, kui suur on kannatanute tegelik arv. Lisaks naistele, kes on üldlevinud arvamuse kohaselt nii-öelda tüüpohvrid, on kannatanute seas kindlasti ka lapsi, vanemaid ja vanavanemaid, kes ei oska või ei suuda abi otsida. Kõik need juhtumid, millest politseile teada antakse, on oma sisult erinevad, kuid kannavad üht sõnumit: kodu, mis peaks olema kindlus, ei ole seda paljude Eesti inimeste jaoks.

Peresiseseid teemasid peetakse tavaliselt nii isiklikeks, et neisse kõrvalisi inimesi ei pühendata. Suhtevägivalla all kannataja ei saa seega pahatihti õigel ajal vajalikku toetust või abi ning politseisse tuleva kõne vastu võtnud operaator on esimene inimene, kellele probleemi tõsidust tunnistatakse. See seab politseile ühelt poolt väga suured ootused, kuid teiselt poolt on olukord tihtipeale juba selline, et lahendamiseks on vaja nii kannatanu, lähedaste, naabrite kui ka kohaliku omavalitsuse abi.

Levinud on müüt, et perevägivald eksisteerib peamiselt vaesemates peredes ning avaldub koos alkoholi liigpruukimisega. Tegelikult võib purjus pea süüks panna küll seda, et elukaaslasele minnakse kätega kallale, kuid probleemi põhjused on siiski kaugemal. Samuti puudub seos inimese elujärje ja vägivaldsuse vahel – peretülisid esineb kõigis ühiskonnakihtides samasugusel hulgal.

Samas on raske uskuda, et ohver ise olukorra tõsidust ei mõista või paremat ei soovi. Pigem takistab teda politseile teatamast kas hirm vägivallatseja hilisema kättemaksu ees või valehäbi tuttavate, naabrite ja lähedaste ees. Kuna pere rahakott, olgu see siis nii paks või õhuke kui tahes, on sageli ühine, on vägivallaohver tihti ka majanduslikus sundseisus. Seetõttu tähendab vägivaldse suhte lõpetamine vahel ka täiesti nullist alustamist.

Politsei kogemus näitab, et pahatihti pöördub vägivalla all kannataja politseisse alles siis, kui olukord on muutunud väljakannatamatuks. See tähendab, et probleem on tekkinud ja ajapikku süvenenud ning ka selle sisuline lahendamine võtab aega. Tuleb nentida, et praegu leiab valdav osa selliseid väljakutseid aset pärast järjekordset tüli ning füüsilisele vägivallale on hoogu andnud tarbitud alkohol. Enamasti ei ole see siis ka esimene kord, kus üks elukaaslane on teisele kallale läinud.

Samas on lähisuhtevägivalda tõesti igas ühiskonnakihis, mistõttu ei tohiks sellesse stereotüüpi takerduda. Pigem toodab selline arusaam veel enam juurde vaikimist ja kannatusi, kuna koduseintevahelist löömist ja tõukamisi peetakse justkui asotsiaalsuse märgiks. See lootusrikas, kuid ekslik arvamus, et löömisega lõppenud tüli ei kordu ning abi otsimiseks vajadust ei ole, on paraku nii rikkamate kui ka vaesemate inimeste seas ühtmoodi levinud.  

Lisaks hirmule suhet kaotada valdab perevägivalla ohvrit ka hirm selle ees, et politseisse helistamist võib vägivallatseja tõlgendada kaebamisena, mis omakorda võib kaasa tuua uue vägivallapuhangu. Seetõttu ongi politseil väga raske lahendada olukorda niimoodi, et otsene vägivallaoht saaks maandatud ning politseilt abi palumine ei põhjustaks hiljem uusi probleeme. Peretülide lahendamiseks saavad politseinikud eraldi koolitust ning neil on kasutada ka palju materjale ja näiteid varasematest praktikatest, kuidas võimalusel läbirääkimiste teel jõuda parima lahenduseni.

Perevägivallaga seotud väljakutsete puhul on politsei esimene ülesanne hinnata käesolevat olukorda ja lahendada see nii, et kannatanu jaoks oleks teda sellel hetkel ähvardanud vägivallaoht kõrvaldatud. See võib tähendada vestlust, mille käigus osalised rahunevad, või vägivallatseja kinnipidamist ning jaoskonda või kainenema viimist. Politsei saab süüteos kahtlustatavat kohtu loata kinni pidada kuni 48 tundi, purjus rahurikkujat aga kainenemiseni. Seejärel tuleb kaasa viidud inimene vabaks lasta ja loota, et selline intsident enam ei korduks. Kahjuks peab tunnistama, et sageli see nii ei lähe.

Edasine sõltub paraku juba väga palju kannatanu enda vaprusest ja valmisolekust olukord lahendada. Kehaline väärkohtlemine, näiteks löömine, tõukamine, raputamine või juustest tirimine on süütegu, mille eest karistamine eeldab teo tõendamist. Paraku juhtuvad need asjad enamasti koduseinte varjus, mistõttu sõltub n-ö objektiivsete tõendite esitamine, näiteks varasemate vigastuste tõendamine, väga palju kannatanust endast. Samuti nõuab tugevust ka oma ütlustele kindlaks jäämine kõigi hirmude ja ebakindluse kiuste.

Ka maksimaalne 48 tundi ei ole ohvri vaatekohast ilmselt piisav aeg oma elu täielikult muutvate otsuste tegemiseks. Siiski ei anna seadus ühegi kuriteoliigi puhul alust inimest kohtu loata pikemalt kinni pidada ning viimast ei muudaks ka perevägivalla defineerimine eraldi kuriteona.

Mis siis aitab? Nii nagu tõsine haigus saab alguse vaevumärgatavatest muutustest, saab ka kodune terror alguse kergematest solvangutest, mõnitamisest või pisemast tõuklemisest. Selles faasis on muudatusi teha kindlasti lihtsam. Hoopis keerulisem sisuliselt asja lahendada on siis, kui tülid juba traumapunktis lõppevad. Siiski ei ole kunagi liiga hilja pöörduda kas ohvriabisse või politseisse. Iga kannatanu aitab abi otsides nii ennast kui ka kõiki teisi, kuna suureneb nii abistajate kui ka ühiskonna teadlikkus perevägivallaga seotud probleemidest ning teised sarnases olukorras vaevlevad inimesed saavad julgustust oma muredele õigel ajal lahendusi otsida.