/nginx/o/2009/11/20/269907t1hb954.jpg)
Kui ma oleks teatrikriitik, siis just sellist teatrit ma tahaksingi, kui parafraseerida tuntud sõnameistrit Andrus Ansipit. NO99 projekti Ühtne Eesti välkkiire edu näitab, et kunst läheb eesti inimesele korda küll, kui eestlast õigesti kõnetada. Teistel rahva tähelepanust huvitatud kunstnikel on, mida õppida.
Ent Ühtne Eesti on kiirelt kujunemas ka sotsiaalteadlaste reality-show’ks, kus saab jooksvas ajas jälgida reaalsuse kujunemist. Eelmisel kolmapäeval selgitas NO99 juht Tiit Ojasoo, et tegemist on teatriprojektiga, lihtsalt vorm on natuke suurejoonelisem. Edaspidi lubati aga käituda, nagu kõik oleks ehtne. Väljamõeldis hakkabki väga kiirelt omandama reaalsuse jooni. Kui Edgar Savisaar avaldas arvamust, et Ühtne Eesti on «pullipartei», saatis erakond välja pressiteate, kus mängiti solvumist Savisaare sõnade peale ja heideti Savisaarele endale ette rahva lollitamist.
Ühtse Eesti pressiteade matkis erakondade omavahelise kemplemisi. Seda võib ühelt poolt pidada erakondade tüüpiliste pressiteadete üle irvitamiseks, ent samas tehti seda nii tõsise näoga, et hakka seda või uskuma.
Kui lugeda näiteks Facebookis uue erakonna fännide kommentaare, siis tundub, et osa juba peaaegu usub erakonna juttu. Reaalsus ja väljamõeldis juba segunevad ning suurkoguni on veel üle kuu aega.
Kui aga teater jätkub ka pärast suurkogu ja omandab järjest enam reaalsuse elemente, siis tasub muretseda enam-vähem kõigil parteijuhtidel peale Savisaare. Keskerakonna valija teda ei hülga, ent valijaskonna mitteotsustanud osa, nn soo, võib olla avastanud oma uue Res Publica või Indrek Tarandi ehk mõnusa protestivõimaluse, mis võimaldab end välja elada ja pakub ka varjatud lootust, et äkki lähebki paremaks ja midagi muutub.
Millalgi saabub tõenäoliselt see otsustav hetk, kus tuleb hakata meelepetet reaalsusest eristama. Ühtne Eesti on suurepärane pila poliitpopulismi üle ja peaks panema hirmust värisema kõik poliitikud, kelle peamiseks väärtuseks on lai naeratus ja lobe jutt, ent samas ei tähenda iroonia veel võimet midagi paremini teha.
Praegu tundub, et rahva seas on olemas täielik valmisolek kollektiivseks hulluseks, petlikuks ekstaasiks, mis haarab selles osalejad oma roosasse võlumaailma ja pakub heaolu, turvatunnet ja lootust. Ent Ühtne Eesti on kõigest teatriprojekt, mitte reaalne erakond tegelikult elluviidava poliitilise platvormiga. Näitlejate südametunnistusele jääb selle teatri õigeaegne lõpetamine siis, kui poliitikute populismi on piisavalt mõnitatud.