Minister Tõnis Lukas.

FOTO: Margus Ansu

Haridusminister Tõnis Lukas ütleb koolireformist rääkides, et kui lapsed hakkavad mõistma, et nad õpivad endale, mitte õpetajale , siis on haridusuuendused võitnud. Rohkem valikuid ja vabadusi peaksid laste vaimu vabaks tegema.


Üks eliitkooli lõpetanud noormees kirjutas Postimehes oma koolikogemusest ja loo kommentaaridest tuli välja, et tava- ja eliitkooli paljuski vastandatakse üksteisele. Kas see on probleem või paratamatus?


Vastandumine on probleem ja see on paratamatu, kui erinevaid koole peetakse eraldiseisvateks nähtusteks. Mina näen ka valikuga koole üldise haridussüsteemi osana, see ei ole nii, et ühes pajanurgas keedetakse mingi grupi koolide jaoks oma haridussuppi. Ma nimetan nn eliitkoole teadlikult valikuga koolideks, mitte eliitkoolideks. Sest ainuüksi katsed ei tee eliitkooli. Eliitkooli maine tuleb kooli traditsioonidest ja kool tuntusest heade õpetajate ja hea õpikeskkonna pärast.



Valik on alati kellegi arvel. Kui üks direktor või vanem rõõmustab, et valiti välja parimad, siis see tähendab, et kusagil teises koolis neid lapsi ei ole ja seal jääb hariduskeskkond sellevõrra vaesemaks. Osa kooli keskkonnast moodustavad ju õpilaste omavahelised suhted – kas need laevad vastastikku positiivselt või mitte. Ja selleks on vaja majakaid – andekamaid ja edasipüüdlikumaid lapsi.



Kas seda vastandamist saaks kuidagi vältida?


Kõigepealt tuleb loobuda kunstlikult loodud mainest, nagu määraks esimesse klassi toimunud valik gümnaasiumi lõpu tulemuse. Elu näitab teisiti – riigieksamitulemuste järgi on tipp-koolide hulgas püsivalt Treffneri gümnaasium ja Nõu reaalgümnaasium. Neisse koolidesse valitakse alles 10. klassi ja ikkagi on tulemused on sama head kui koolides, kuhu on valitud juba1. klassi.



Kui inimesed mõistavad, et kõigist koolidest on võimalik edasi jõuda, siis kaob see nn eliitikoolide maagia ära. See juba leevendaks vastandamist.



Kas koolijuhid ise toodavad vastandumist?


See on üks reklaamivõte. Selleks et iga päev kooli mainega mitte tegeleda, võimendatakse sisseharjunud mõttemallide. Oma kooli üle uhkust tunda, oma õpilaste võimeid esile tuua pole patuasi, aga vastandumist on Eesti ühiskonnas liiga palju.



Tegite haridusreformiga edasiliikumiseks üsna olulise kompromissi ja loobusite kavast põhikoolid ja gümnaasiumid lahutada. Kuidas haridusreformiga läheb?


Meele teeb mõruks, et osa oponente, kes ilmselt on planeerinud oma valimiskulud kuni järgmise aasta kevadeni ära, on teinud seda arvestusega, et saavad veoautoga mööda maad sõita ja siis kõikjal kastist kõnesid pidada, kuidas haridusminister paneb koole kinni.



Nüüd, kui koolivõrgu tsentraalne kujundamine ja koolid suurus on seadusest välja võetud ja jäetud omavalitsuste otsustada, võiks selle jutu lõpetada. Paraku ei – kampaania on planeeritud ja ikka püütakse jätta inimestele muljet tsentraalsest survest koolivõrgule. See on petmine ja palun kõigil hariduses sõnavõtvatel inimestel selline populism lõpetada.



Omavalitsused on mõistnud, et keerulises olukorras ei hakka riik nende eest otsustama, ja nüüd on paljud ise pöördunud haridusministeeriumi poole ettepanekuga kujundada koolivõrku.



Kas see tähendab, et omavalitsused on ise hakanud tegema reformi seda osa, millest teie loobusite?


Võib ka nii öelda. Eks need probleemid on teada olnud juba pikalt. Vallavanemad ja linnapead pole pimedad ja kurdid, et nad ei teaks, et õpilasi jääb väheks, kvaliteedis tuleb teistega konkureerida jne.



Varem valitses vastuseis riigi justkui jõupoliitikale hariduses, mida opositsioon oma turmtulega parlamendis vürtsitas. Peeti heaks tooniks raputada haridusministeeriumi poole rusikat, öelda, et kaitseme oma identiteeti.



Nüüd, kui minu kompromisskäiguga see paine leevenes, on omavalitsused ise hakanud tegutsema.



Eks on ka ministrid enne teid haridussüsteemi reforminud, harva seejuures toetust nautides. Miks need reformid nii raskelt lähevad?


See on emotsionaalne küsimus. Kõigil on selle kohta oma arvamus, sest kõik on ju vähemalt kunagi koolis käinud. See, et haridust peetakse perekonna ja üksikisiku prestiiži osaks, on märk, et haridus on oluline. Ajal, mil kõikjal räägitakse majanduskriisist, on haridus Eestis kindlasti debatiteema number üks ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on selle laia arutelu esile toonud.



Võtame näiteks õppekavade temaatika. Praeguseks on esialgne vastuseis neile taandunud ja nüüd arutame õpetajaskonnaga juba tõsiselt nende rakendamise küsimusi. Uutes õppekavades nähakse hariduse korraldamise mootorit. Sisu on ju kõige tähtsam.



Meie õpilaste baasteadmised näikse olevat head, igatahes kinnitavad seda rahvusvahelised haridusuuringud. Samad uuringud aga näitavad, et vähemalt Euroopast on teist nii kehva koolikeskkonda raske leida. Miks nii?


PISA uuringust tuleb see kurioosne vahe otse välja. Meie lapsed on ühed parimad ülesannete lahendamisel, ent kui lapselt küsida, kas ülesanne oli raske või kerge, siis enamik Eesti lapsi, kes ülesanded ju tegelikult ära tegid, ütlevad, et ülesanne oli raske. Sest nad ise tajusid nii.



See on üks Eesti haridussüsteemi suuri küsimusi: mida me peame muutma, et õpilased tunneksid vähem sundi. Et oleks teadmine, et õpin endale, mitte õpetajatele või vanematele. Seda tunnetust on praegu vähe, koolitööd peetakse raskeks.



Selle paine vähendamine on ka üks haridusuuenduse eesmärke. Rohkem valikuid, vabadusi nii koolile kui õpilastele, et õpetamiskesksest koolist saaks õppimiskeskne kool, et teadmiskesksuse kõrvale tuleks rohkem väärtustest arusaamist. Selline lähenemine teeb laste vaimu vabamaks ning tekitab mõnu õppimisest ja edasijõudmisest.



Vaimsed murrangud ei toimu järsult, aga esimene murrang tuleb siis, kui õpetajad ja õpilased näevad, et neist sõltub koolis rohkem. Kui aga tekib suhtumine, et ma õpin endale, mitte õpetajale, siis on haridusuuendus võitnud.



Kas meie õpetajad on selliseks vabadusi ja paindlikkust hindavaks haridusuuenduseks valmis?


Keskmiselt olen ma Eesti õpetajaga rahul. Kui tahame koolis õhkkonda muuta, tahame, et kool areneks, et kõikjal oleks kvaliteetne õpe, siis esimene ülesanne on parandada õpetajaameti mainet. Õpetajaamet peab jõudma kolme kõige populaarsema ameti hulka. Soomes on õpetajaamet küllalt mainekas.



Järelkasvu küsimus on meil olnud pikalt päevakorras ja iga vaim väsib järelkasvuta. Ideaalis võiks ka õpetajal olla akadeemiline aasta, et ta saaks oma teadmisi täiendada, end laadida, aga selleks peab olema võtta asendajaid.



Mis puutub uuendustesse, siis kui mõnel aineõpetajal on mingi kujunenud hierarhia oma aines, mis olulisem, mis vähem oluline, siis neid rõhutab ta ilmselt aegade lõpuni. Samas, täienduskoolitus on palju vabastavam, kui tihti ette kujutatakse. Oma kolleegidega arutledes saab õpetaja leida uusi metoodikaid, neid kohe katsetada, ja mida kiiremini elu läheb, seda rohkem on vaja õpetajal õppida ja uut avastada.



Kvaliteet langeb seal, kus inimesed ei jaksa või ei taha end täiendada. Siin oleneb palju kooli suhtumisest. Kui koolis on selline keskkond, et kõiki saadetakse täienduskoolitustele ja valitakse häid koolitusi, siis on enesetäiendamine norm. Kui koolis suhtutakse sellesse kui kõrvalisse, on asjalood teised.



Meie õpetajate uuring näitab, et viimase 18 kuu jooksul on Eesti õpetajad osalenud täienduskoolitustel alla Euroopa keskmise, umbes pooled. Aga need, kes käivad, käivad üle keskmise Euroopas. Niisiis, kes käivad täienduskoolitusel, käivad palju, kes ei käi, ei käi üldse. Uued õppekavad annavad lisatõuke ja ka lisavahendeid täienduskoolitusteks ja õpetajad hakkavad seda kindlasti rohkem tähtsustama.



Veel üks poleemikat tekitav teema on koolivaheajad. Kas teie arvates peaks suvevaheaeg lühem olema?

Suvevaheaeg, 1. september kooliaasta algusena, on traditsioon ja seda ainult mõistusega muuta ei saa. See vajab tulist diskussiooni ja mina seda praeguse haridusuuenduse käigus üles ei tõsta. Miks te üldse arvate, et suvevaheaja lühendamine ja õppeperioodi pikendamine teeks õppepäevad lühemaks? Arvan, et tekiks surve, kuna see annaks võimaluse tunde juurde panna. Kokkuvõttes oleksid õppepäevad sama pikad, aga õppenädalaid oleks rohkem.



Pealegi, uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on koolile gümnaasiumi osas nähtud ette ka teatav vabadus vaheaegade suhtes. Kui direktor taotleb, siis võib omavalitsus anda koolile õiguse vaheaegadeks erinevalt sellest, mida mina oma käskkirjaga olen kehtestanud.



Läinud nädalal avaldatud inimarengu aruanne teeb haridusvallale hulga etteheiteid. Olete te nendega päri?


Päris uusi probleeme seal välja toodud pole. Aruanne on minoorsetes toonides, mõneti isegi liiga. Kas või kirjeldused suurest väljalangevusest koolis või elukestvas õppes osalemise madalatest näitajatest võrdluses Põhjamaadega. Neis osades oleme teinud suuri hüppeid edasi, kuid aruandes see ei kajastu.



Nõus, koolist väljalangemine on meil lubamatult suur. Ent 2007. aastal oli selliseid õpilasi põhikoolis 750, 2008. aastal 500. Seda positiivset trendi pole märgatud.



Me oleme läbi aastate teinud palju samme koolist väljalangemise vähendamiseks. Oleme näiteks otsinud kutsehariduses paindlikud võimalused nendele, kes on põhikooli katkestanud. Uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses toonitame väljalangemise teemat eriliselt: vastutus selle eest, et laps käiks koolis, määratakse palju täpsemalt. Puudumise märkamise aeg peaks aga lühenema seniselt nädalalt ühe päevani.



Esimest korda paneme seaduse tasemel vastutuse ka vanemale, kelle võib määrata kasuliku töö või trahvi, kui ta ei kindlusta oma lapse kooliskäimist. Ja muidugimõista peavad õpetajad saama koolitust, et nad suudaksid igasuguste muredega lastega hakkama saada. Ka oleme põhikooli klassitäituvuse piirnormi vähendanud. Need kõik on sammud märkamise poole.



Elukestvas õppes pole meie näitajad küll veel Taani ja Rootsi tasemel, aga me oleme Euroopas teinud kõige suurema hüppe viimastel aastatel. Elukestvas õppes osalemise protsent oli 2008. aastal 9,8, möödunud aastal juba 10, 6, möödunud aasta viimases kvartalis 12,2 protsendi.



Võimalik, et üks põhjus on ka mure oma töökoha pärast.



Aga mina näiteks ei ole rahul koostööga ametkondade vahel töötutele täienduskoolituse pakkumisel. Ma leian, et siin on haridussüsteemi baasid suuresti kasutamata.



Ametkondade vastutusalad on erinevad: haridusministeeriumi eurovahenditega saab koolitada töötavaid inimesi ja me teeme seda massiliselt. Neile, kes ise täienduskoolitusele ei tuleks, pakume tasuta kursuseid kutsekoolides ja rakenduskõrgkoolides. Me oleme nii koolitanud kümneid tuhandeid inimesi.



Neile kursustele mahuks veel inimesi, näiteks töötuid. Kuid kas pole töötukassal vahendeid või pole soovi tellida täienduskoolitust riigi kutsekoolidelt, igatahes eelistatakse tellida pigem erafirmadelt. Seda koostööd võiks kindlasti parandada.