Iga päev treeneritööd tegevate inimestega vesteldes ei jää vähimatki kahtlust, et Eesti sport vajab tõsist uuenduskuuri. Või nagu ütles üks väikeses maakohas lapsi treeniv mees – olukord on revolutsiooniline, samamoodi pole enam võimalik jätkata. Kusjuures muutuste vajadusest ei räägi kaks-kolm või kümmekond inimest, vaid peaaegu kõik, kellega sellel teemal juttu teha.
Spordisüsteem mädaneb igast otsast. Noortetreenereid pärsib selle ameti mitteväärtustamine ja kipakas pearahasüsteem, mis soosib hiiglaslikke treeningugruppe ning ühes sellega ka halba kvaliteeti. Täiskasvanute spordis on aga hasartmängumaksule rajatud rahastamine kaardimajakesena kokku varisenud. Kui sa pole just olümpiavõitja või maailmameister, nõuab tippsport meeletuid kombineerimisi ning alati ei piisa ka tiitlitest ja tahtest.
Kuid millised võimalused on treeneritel ja spordi eestvedajatel olukorda muuta? Sisuliselt nullilähedased – nad võivad küll nuriseda ning teha ettepanekuid, kuid reaalsuses jääb see kõrbeavarustesse hajuvaks hüüatuseks.
Kes peaksid muutuste initsiatiivi enda kätte haarama? Mõistagi need, kelle kätes on spordi juhtimiseks vajalikud hoovad. Paraku on kõik jäänud vaid juttude tasemele. Jääb mulje, et need inimesed ei mõista või ei tahagi mõista, et asjad on halvad.
Spordi teemat veeretatakse käest kätte ning lahenduste pakkumise asemel lükatakse vastutust teiste kaela. Hiljutises intervjuus Postimehele märkis kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil, et Eesti spordis valitseva olukorra muutmiseks vajab ta riigikogu abi. Seni polevat ta seda tundnud.
Riigikogu liige, endine tippsportlane Erki Nool on aga kuulutanud, et Eesti spordi nigelas seisus on süüdi just Seil ja EOK juhtkond. Kuid kriitika kõrval polnud tal pakkuda ühtegi lahendust.
Kultuuriminister Laine Jänes teatas aga ühes intervjuus, et sportimisvõimaluste loomine ja rahastamine on omavalitsuste ülesanne ning ministeerium ei saavat siin sekkuda. Kui aga jutt viidi muusikahariduses ja spordis liikuva pearaha erinevusele, nimetas ta seda lihtsalt vastandamiseks. Lahendused? Neid minister mõistagi ei pakkunud.
Kogu selle jutu peale tahaks küsida, miks ei ole kultuuriministeerium, EOK ja riigikogu seni midagi teinud. Millal kutsutakse kokku kolme organisatsiooni ümarlaud, kus töötakse välja tulevikunägemus? Rääkige treenerite, sportlaste ja alaliitudega ning tehke koostööd. See poleks ümara udutamisega tegelev spordikongress, vaid reguleerimishoobasid hoidev seltskond. «Tuleks teha»-juttude aeg on ümber, viimane aeg on teha.