Mul pole kunagi olnud kokkupuudet tšekkidega, välja arvatud need paberilehekesed, mida saan kinnituseks poodides või teenindusasutustes, et olen tasunud ostetud kauba või teenuse eest.
Rein Veidemann: tšekk. Ühe väärtpaberi lugu
28. märts 2010, 11:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tšekke kui maksevahendit olen aga siiani näinud vaid enamasti Ameerika filmides. Kuidas mõni boss võtab välja tšekiraamatu, rebib sellest lehe, kirjutab sinna oma allkirja ja lisab alluvale: «Olete vallandatud.» Või palgatakse advokaat ja kirjutatakse välja avansiks tšekk. Too muigab rahulolevalt: see on pakkumine, millest ei saa keelduda.
Või vabanetakse tšekkide abil väljapressijast, tülikaks osutunud naistest. Tšekk on nagu lunastuskiri. Tšekiraamatu omamine andis mõista kuulumisest privilegeeritute hulka.
Tunnistan, et noorukina võrdus rikas inimene minu jaoks tšekiraamatuga ja eks mõnes unenäos võis ju ka viirastuda soov, et kunagi ilmub välja üüratu pärandusega kauge sugulane ja ulatab mulle tšekiraamatu…
Nüüd pole vist tšekkidel enam seda nimbust, mis on meelde jäänud Ameerika gängsterifilmidest. Asemele on tulnud plastist krediitkaardid uhkete nimedega Visa Gold, Master Gold, Diners Club ja American Express.
Aga ega igal pool nendegagi maksta saa. Siit-sealt olen lugenud, et American Expressi peale kirtsutatakse nina nii mõneski kohas. Ent minu järgnev lugu puudutab ikkagi tšekki – seda Bank of America oma, mille käeshoidmist mulle kunagi unenäos ilmutati.
Igal lool on muidugi eellugu. Kolm ja pool aastat tagasi saime New Yorgi ülikoolist koos kolleegi, Tallinna Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse emeriitprofessori Tiina Auniniga ettepaneku kirjutada biobibliograafiline artikkel Tõnu Õnnepalust mainekasse Dictionary of Literary Biography, mida kirjastab A Bruccoli Clark Layman / The Gale Gengage Learning Group, mille esindused on Detroitis, New Yorgis, San Franciscos, New Havenis, Waterville’is ja Londonis.
Entsüklopeedia ja kirjastaja mainimine siinkohal pole oluline mitte loo enda pärast, vaid esiteks sellepärast, et iga humanitaarteadlase jaoks on pääs autoriteetse kirjastaja raamatusse humanitaarteadlase eneseõigustus.
Sest mida rohkem väljapoole kirjutad, seda hinnatum teadlane oled teadusadministraatorite silmis. Teiseks on ikkagi austav ülesanne jäädvustada Eesti üks tippkirjanikke rahvusvahelises teatmekirjanduses. Samas köites on TÜ maailmakirjanduse professori Jüri Talveti artikkel Hando Runnelist.
Nõnda siis võtsimegi missiooni tõsiselt ja saatsime kõigile nõuetele vastava kaastöö tähtajaks toimetusele. Ega me mingit erilist kompensatsiooni oma tööle lootnud. Iga eesti humanitaar on kogenud, kui väikesed on honorarid võrreldes töö ja pühendumisega, mida ühe teadusartikli kirjutamine nõuab.
Pärast artikli loovutamist järgnes pikk-pikk vaikus. Kuuldavasti oli kirjastus raskustesse sattunud või lonkas toimetuses asjaajamine. Igatahes eelmisel suvel läks äkki väga kiireks. Nõuti kärpeid, ajakohastamist – seda kõike paari nädala sees. Ühel meie kolleegidest, kes oli kirjutanud artikli Viivi Luigest, läks kops üle maksa.
Ta keeldus tema meelest orjastavast suhtumisest kaasautoritesse. Seetõttu me ilmunud köitest ka artiklit Viivi Luigest ei leia.
Raamat ilmus selle aasta jaanuaris. Ühel päeval saabub pakk artikli autoritele määratud tasuta eksemplariga, mille hinnaks 267 dollarit. Eesti mõistes on see päris kallis raamat – umbes 3200 krooni. Jätame selle meelde, sest nüüd algab tšekilugu.
Nädala eest jõuab kirjaga ka honorar tehtud töö eest – kirjastuse saadetud Bank of America tšekk 75 dollarile ehk umbes 860 krooni, teine pool kolleegile, kokku seega 1720 krooni.
Sümboolne tasu muidugi, kuigi natuke ka piinlik, et osutub odavamaks raamatu end hinnast ja et jääb alla ka juba Eesti enda väljaannetes ilmuvate retsensioonide või arvamuslugude honorarist.
Aga ikkagi uhke tunne – esimest korda hinnatakse su panust tšekiga! Lähen siis SEB panka, et tšekki kroonideks vahetada. Teller mõõdab mind õnnetu pilguga ja teatab: tšeki käsitlemine võtab aega kuni viis nädalat ja maksab 500 krooni.
Arvutan peast kiiresti, et kui mu pisuke honorar oleks olnud veelgi sümboolsem – näiteks 50 dollarit –, siis tuleks mul see kõik pangale maksta tšeki käsitlemise eest. Võib-olla koguni peale maksta? Arvake ära, mis tunne mind sel hetkel valdas?
Õige, just seesama tunne, mis valdab praegu väga paljusid eestlasi, kes Rootsi kergemeelselt käitunud suurpankade klientidena peavad buumijärgseid mõrusid pille neelama – et elame ahvide planeedil. Sest nii nagu Pierre Boulle’i romaanis «Ahvide planeet», mille, muide, eesti keelde tõlkis 1973. aastal Lennart Meri, valitsesid inimeste üle ahvid, valitsevad nüüd meie üle pangad.
Kõmbin seejärel SEBist oma 75-dollarise tšekiga üle tee asuvasse Swedbanki. Tšekist endast on aga saanud vahepeal juba sohilaps, keda peaks häbenema ja lastekodusse sokutama.
Swedbankis koheldakse mind lahkelt. Neil on mulle rõõmusõnum, sest erinevalt SEBist maksab tšeki käsitlemine neil vähemalt 100 krooni. Mitte ainult, vaid vähemalt! Jõuamegi kokkuleppele miinimumtasus.
Ühtlasi selgitatakse, et tšeki käsitlemine ongi käsitöö: tuleb helistada Ameerikasse, tuvastada tšeki õigsus ja mis kõik veel; see polevat elektroonika, mis toimib iseenesest ega nõua pangatöötaja sekkumist. Seetõttu tuleb ka raha kontole laekumist oodata samuti kolm kuni viis nädalat.
Lahkun pangast paberiga, et mu välistšekk on vastu võetud inkassoks. Saan teada, et see on ühtlasi väärtpaber. Olgu või 860 krooni, aga ikkagi
v ä ä r t paber. Ja ükski pank ei kavatse seda mulle niisama kinkida. Pigem tuleb seda võtta kui karistust naiivsuse eest.