Signe Leesmann ajakirjanik

FOTO: Pm

Inimene võib elada hiilguses ja luksuses, aga olla tahab ta südames seal, kus temast hoolitakse.

 Elu luksuslikus marmorpalees mere ääres koos naeratavate vaenlastega võib tunduda elamisväärne üsna lühikest aega, aga kui tore võib olla elu ühes väikses majakeses kokkuhoidva pere keskel. 



Need eestlased, kes said meile n-ö tuttavaks dokumentaalsaate «Käigu kõik kuradile» vahendusel, on mõnes mõttes pagenud ka vaenlaste keskelt.



Erinevus on vaid selles, et loobutud pole elust luksuses, vaid põgenetud väljapääsmatuna tunduva olukorra eest. Kuigi impulsi andis ilmselt töötus, võib selle taga näha siiski ka muud.



Inimesed, kes Eestist mujale elama ihkavad, tunnevad sageli endi sõnul hoolimatust, nad on Eesti elus pettunud ja nii mõnigi neist, kes välismaal edu saavutanud, kõneleb hiljem rahvuskaaslastest kui inimolenditest, kel puuduvad vastandomadused kadedusele, väiklusele ja omakasupüüdlikkusele. Inimestest, kelle süda pole rahvuskaaslaste jaoks soe.  Et see kirjeldus just selline on, tuleb otsida põhjust väärtustesüsteemist.



Eesti ühiskond on juba piisavalt arenenud, et võiks pöörata tähelepanu inimlikele väärtustele, nagu austus, lugupidamine, hoolimine. Kuigi hoolimine võib tunduda ratsionaalses majandusruumis liiga tühise teemana diskussiooni kõrval, milline majandusmudel hoiaks ära pikaajalised majanduskriisid, soovib ometi hoolimist tunda iga inimhing vaatamata eale ja staatusele.



Repliigina põikaks korraks ühe korteri kööki. Selles köögis on pliit, külmkapp, nõudepesumasin, kapid, laud, toolid, riiulites kokaraamatud, ja neid on erinevatelt autoritelt palju. Kui kööki sisse lähme ja kõht tühjavõitu, võiks midagi süüa teha.



Mida siis teha saaks? Vaatame toiduained üle ja mõtleme oma eelistusele. Võimalus on lapata mõnda kokaraamatut ja sealt midagi huvitavat välja noppida. Igatahes asume oma füsioloogilise vajaduse rahuldamise nimel tegutsema.



Kui nüüd kujutaks hetkeks ette, et see köök on nagu meie valitsus ja toiduaineteks Eesti ressursid, näiteks oskusteadmised, varad ja keskkond, võiks panustada kujuteldavas köögis sellele kõigele otsavaatamisel kahele võimalikule tekkivale emotsioonile.



Valdavaks osutub kas siis optimism või pessimism. Kas näeme endas potentsiaali kasutamaks ära kõik ressursid parima tulemuse nimel või teisel juhul me seda ei näe. Ja kui näeme, kas see tulemus on kõigi jaoks siis hea tulemus?



Ühesõnaga, Eesti ressursid on nagu köökki meile kättesaadavad, teoreetiliselt. Teisisõnu, pole näilisi piiranguid kellegi jaoks jõuda näiteks kas või riigikogusse. Kui on tahtmist, on vahendid olemas.



Keerulisemaks läheb olukord siis, kui inimene tahab, aga vahendeid talle ei anta, sest ta võib kokku keerata mis tahes supi. Näiteks ta pääseb kööki, aga süüa teha ei saa, sest ta pole kokk.



Nüüd, kui inimene tunneb, et ta oskab väga gurmaanlikult keeta ja küpsetada vaatamata sellele, et pole kokk, tunneb ta end võib-olla solvatuna, sest enda meelest on ta andekas. 



Solvunud inimene muutub okkaliseks. Kui ei taha, pole vaja, ja siis on lihtne selga keerata. Kindlasti ei saa ükski riik garanteerida kõigile võimetekohast ühiskondlikku rakendust, sest elutervelt suhtudes tahab iga sulane mõisnikuks saada.



Isegi garanteerida kõigile soovijatele töö, on lause kõigest loosungi jaoks, mis ei maksa absoluutselt midagi. Kuid mis maksab ja on reaalselt saavutatav, on näidata üles austust ja hoolivust oma kodanike suhtes, ka nende suhtes, keda kujundlikult pliidi taha ei lasta. See tundub olevat praegune kitsakoht, millest saab alguse ka inimese distantseerumine ühiskonnaelust, pagemine eemale.



Meenub mõnda aega tagasi olnud Tallinna linnavalitsuse aktsioon töötutele. Tallinna lauluväljakul korraldati tööturg. Inimesed seisid külmas talveilmas pikkades järjekodades, et end põgusalt esitleda ja kandidaadiks seada.



Oma olemuselt oli tööturg igati heatahtlik, aga sisult üsnagi alandav töö kaotanud inimestele, kes niigi hätta sattununa asetati justkui avarale vitriinaknale, kus mängiti maha etendus – mida oskad, et siia tulid.



Kas korraldajad ise sooviks töökohta valida Manhattanil CNNi kaamerate jälgimisel. Võib-olla oleks olnud paslikum anda töökohad inimestele töötukassa vahendusel.



Ette ei ole heita võimaluste puudumisele ja suhtlemine institutsioonide ning inimeste vahel ju toimib. Paraku kipub nappima hoolimist inimestest ja lugupidamist oma kodanike vastu, mis on põhjus, miks paljud inimesed vahetaksid võimalusel oma elukohamaa.



Igatahes kui praeguse majanduskriisi näitel on professor Paul Krugmani sõnul majandusteadlased jõudnud vähemalt ühes asjas üksmeelele, et loobuda tuleb võimalike uute krahhide ärahoidmiste nimel eeldusest, et kõik inimesed on ratsionaalsed ja turud toimivad valitsuse sekkumiseta perfektselt, võib valitsus samuti loobuda ootusest, et selle legitiimsus suureneb ilma sisulise hoolimiseta oma kodanikest.



Muidugi võib ilusatesse lausetesse palju palavaid tundeavaldusi panna, käesolev arvamus on kujunenud igapäevase elu vaatluse baasil.



Eesti vajab uut mentaliteeti, vaimsust, uut retsepti, mille komponentideks oleks ka hoolimine ja austus.