Sigrid Kõiv: lihtsameelsete lõks

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Inimarengu aruande neljandas peatükis jõuavad kaks (nais)sotsioloogi järeldusele, et «enam kui kuus kuud kestva lapsepuhkusega seoses tööturult eemalviibimine vähendab oluliselt naiste tõenäosust liikuda hiljem tööturupositsiooni mõttes ülespoole».

Naised ei liigu ka alla, aga jäävad toppama täpselt sinna, kust nad lapsepuhkusele läksid.

Vanemahüvitis on küll pereloomisel abiks asi, aga see on ka lihtsameelsete lõks. Tõtt-öelda peaks noor naine juba gümnaasiumi lõpus lisaks edasiõppimisplaanidele ka titekava tegema. Variant A on saada laps(ed) juba enne tööle minekut.

Emapalk on küll väike, kuid et enne pole noorel emal palka olnudki, on see juba midagi. Variant B on lõpetada koolid, teha tööd, saavutada see, millest enamaks nagunii võimeid ja tahtmist pole ning asuda siis perekonda looma. Viimasega võib (aga ei pruugi) raskusi tekkida, kuid meditsiin areneb pidevalt.

Enamik inimesi nii pikki plaane ette ei tee, mis omakorda viibki nende sotsioloogide järeldusteni.

Vaevalt et enamik emasid tahaks pooleaastase kõrvalt kohe täisajaga tööle minna, ent osaajaga töötamine on Eestis üsna erandlik. Vähe sellest – nii väikesele pole kohta, kus keegi temataoliste järele vaataks. Sest pole ju vaja – on vanemahüvitis.

Lapsehoidja? Temagi tahab elada ja kui ema käib osaajaga tööl, siis enamik peresid ei suuda talle maksta. Ka ei tihka paljud lapsehoidjad sellist võttagi, kelle soove alles silmist tuleb lugeda. Vastutus on liiga suur. Ja pole tarviski – on vanemahüvitis.

Avastanud alternatiivide puudumise, tuleb perelisa («eks ta plaanis oli nagunii»). Perelisa soosib tiheduspreemia (hüvitis jätkub, kui järgmine maimuke tuleb enne eelmise 2,5-aastaseks saamist). Kuid pensionieani ei suuda isegi kõige tarmukam naine sünnitada, ükskord tuleb ikkagi tööle naasta.

Meenutagem näiteks, et eelnõuna vanemahüvitis tiheduspreemiat ei sisaldanud, see lisati hiljem. Algse idee kohaselt saanuks kohe järgmise sünnitanud ema minimaalset vanemahüvitist, sest vastupidiselt levinud arusaamale pole vanemahüvitis palk, vaid saamata jäänud töötasu kompensatsioon. Samuti pidanuks see motiveerima perelisa vahel töötamist.

Alguses oli vanemahüvitis vaid aasta, poolteise aastani kasvas see hiljem.

Põhjused ja tagajärjed on pere- ja tööelu ühildamisel nii segunenud, et isegi süüdistada pole kedagi. Probleemid võrsuvad ühest juurest stereotüüpsete soorollide omaga.

Ning ainult Rahvaliit tohib praegu öelda, et vanemahüvitise süsteem tuleks täiesti ringi teha. Neil lihtsalt pole enam midagi kaotada. Ülejäänud lastaks pereportaalides sõelapõhjaks.