Tanel Tsirgu

FOTO: A.Peegel

Tanel Tsirgu vanavanemad, kes 1949. aasta märtsis Setomaal küüditamise eest hobusega metsa varjule läksid ja niimoodi Siberisse sõidust pääsesid, ei osanud kunagi arvata, et nende lapselaps 61 aastat hiljem kodukohast kaugel eemal, Tallinnas selle võika inimsusvastase aktsiooni mälestamiseks liigutavalt kõneka aktsiooni korraldab.


Õpetajana töötav Tanel Tsirgu ütleb küüditamise aastapäeva kohta ise nii: «See ei ole ainult üks suur leinamine, see peaks meie inimestele olema ka juhtunu teadvustamine.»



Just sellest, üliõpilaskonnast alguse saanud teadvustamise ideest hakkas ajaloolase haridusega Tsirgu seekord kinni kõvemini kui aasta tagasi, mil kurvast päevast möödus 60 aastat.



Tollal jäi noormehel oma idee realiseerimiseks aega väheks. Aasta hiljem suutis Tsirgu õpilasorganisatsioonid aktsiooni toetuseks nõusse rääkida ja mälestusürituse koos kahe lähema mõttekaaslasega teoks teha.



Tsirgu kogus heategevusorganisatsiooni kaudu raha ­21 000 küünla ostmiseks, taotles vajalikest asutustest aktsiooniks loa ja oligi kõik. Niivõrd lihtne.



Ent samas ilus. Eriti kui arvestada, et solidaarselt süüdati sama aktsiooni käigus mälestusküünlad koguni maailma teises otsas Austraalias. Ja ilmselt hakkab nii olema igal aastal, peale Tallinna tõenäoliselt veel mitmel pool mujal Eestis. «Kui meil on ikka raha, mille eest küünlaid hankida,» ütleb Tsirgu.



Vormsi saarel ja mujalgi Eestis humanitaarainete õpetajana töötanud Tsirgul on Tallinna Ülikoolis ja kunstiakadeemias endiselt pooleli kaks ülikooliteed. Teda huvitab rahvaste käitumine ja inimeste kujunemine. Humanitaarainete õpetajana arvab Tsirgu teadvat, mis on meie tuleviku – noorte – suurimaid probleeme. See on puudulik kodune kasvatus.



Vanemate panus laste kasvatamisse on vilets, ütleb Tsirgu, samal ajal kuulajale julgelt silma vaadates. Ja see probleem tulevat suuresti sellest, et paljud lapsed sirguvad katkistes peredes.



Seal, kus üks vanem on mingil põhjusel lahkunud. «Meil on puudu korralik peremudel, selline asi on meie ühiskonnas vaikselt hääbumas,» nendib ta.



Tõsised sõnad ühelt 25-aastaselt noorelt mehelt, kes on jõudnud veel käe alla panna üliõpilasmaleva taaselustamisele ja teenida avalikku sektorit vabaõhumuuseumis.



Humanitaarina väärtustab ta inimese emotsioone. Või nagu ta ise veel esimeses nooruses olles ütleb – ta on juba rikas inimene, oma südame ja hinge poolest. Rahas Tsirgu rikkust ei mõõda. «Kui esimene miljon käes on, siis tekib alati vajadus ka teise järele,» ütleb ta. Ja hästi ütleb.