Peeter Saari: kas me jäämegi üksi?

Foto: Corbis/Scanpix

Ainuüksi meie galaktikas võiks arvutuste järgi olla üle paari­saja tsivilisatsiooni, kes suudaksid meiega ühendust võtta. mis juhtuks, kui ühel päeval saaksime teate maavälistelt arukatelt olenditelt, arutleb akadeemik Peeter Saari.

Üksvahe külma sõja ajal läks moodi lendavate taldrikute nägemine nii siin- kui sealpool raudset eesriiet ning rahvasuus sündis nali: «Miks salastatakse ametlik teave võimalikest kohtumistest tulnukatega? Vastus: sest pole teada, mis ühiskonnakorras elab meist arengus ette jõudnud tsivilisatsioon – ameeriklased kardavad, et äkki neil on kommunism, venelased kardavad, et äkki neil polegi kommunism.»

Ei saa öelda, et see nali oleks tänapäeval täiesti ajast-arust. Maailmamasu on murendanud usku turumajanduse ideoloogia ainuõigsusse. Nõutus – kuidas minna edasi? – teravdab inimesele ürgomast tarvet saada tarka nõu, juhatust ja ehk eestkostetki. Kust seda teenust kõige kvaliteetsemana saada võiks? Eks ikka taevast, mõeldagu siis kas Jumalale või tulnukatele – ega siin selget vahet pole, nagu me allpool näeme.

Tegelikult on viimasel ajal ajendeid mitmeid, miks mõtlemine maavälistele tsivilisatsioo­nidele jälle in on. Ei saa mainimata jätta muidugi «Avatari» oma rekordilise kassamenuga. Kuid vähem tuntud, aga seda kaalukamate järelmitega on uued avastused astronoomia, astrofüüsika ja -bioloogia alal.

Päikesesüsteemiväliste, st kaugete teiste tähtede ümber tiirlevate planeetide, nn eksoplaneetide otsingud tänapäevaste võimsate meetoditega on osutunud viljakaks ning eelmiseks nädalavahetuseks  oli selliseid leitud juba 443. Ajakirja Na­ture märtsinumbris teatatakse esimese niisuguse eksoplaneedi avastamisest, mis meenutab mõnd meie enda Päikesesüsteemi planeeti.

Novembris kuulutasid NASA teadlased, et on leidnud seni kõige veenvamaid tõendeid selle kohta, et elu on tekkinud mujalgi kui ainult Maal. Nimelt avastasid nad 13 000 aasta eest Maale sadanud, Marsilt pärit meteoriidi seest mikroskoopilised usjad struktuurid, mis on väga tõenäoliselt kivistunud bakterite jäänused.

Samuti novembris toimus Vatikanis sealse teaduste akadeemia korraldusel esinduslik konverents, mille temaatikat punase niidina läbis mure: mida peaks kirik kostma, kui maaväline elu saab tõestatud faktiks? Näiteks oleks meie silmis jubeda välimusega maaväliseid arukaid eluvorme raske ühitada piiblitõega, et jumal «lõi inimese oma näo järgi».

Kuidas rasketest küsimustest üle saadi, annavad aimu konverentsi ühe korraldaja, Vatikani observatooriumi jesuiidist astronoomi, püha isa Jose Funese sõnad: «Samamoodi nagu Maal eksisteerib hulgaliselt olendeid, võib olemas olla ka maaväliseid arukaid olendeid, kelle Jumal on loonud, ja see ei lähe vastuollu meie usuga, sest me ei või Jumala loomingulist vabadust kuidagi piiritleda.»

Mälupulga vahetus tulnukatega

Muidugi on märke maavälistest tsivilisatsioonidest otsitud tõsiste teaduslike meetoditega juba üle poole sajandi. Taevast päritolu raadiosignaalide otsimisest alguse saanud organisatsioon ja programmid koondnimetusega SETI (Search for Extra-Terrestrial Intelligence – maavälise intelligentse elu otsing) on arendanud süsteemset ja mastaapset tegevust.

Oma panuse, täpsemalt oma arvuti vaba ressursi kogutud andmete töötlemisse võib anda iga soovija interneti kaudu globaalse projekti SETI@home vahendusel. Ehkki signaalide otsingud on viinud mitmete looduslike astronoomiliste objektide ja nähtuste – näiteks pulsarite – avastamiseni, pole maavälise tehisliku iseloomuga signaale paraku seni leitud.

SETIt täiendab vastupidise suunitlusega METI (Messaging to Extra-Terrestrial Intelligence  – [meist] teadustamine maavälistele mõistusega olevustele). Siia ei liigitu mitte ainult võimsate raadiosignaalide – «Hei! Meie oleme olemas!» tüüpi –, vaid ka teavikutega varustatud rakettide-sondide saatmine kaugkosmosesse. On tõestatud, et põhjaliku teabe edastamiseks tsivilisatsiooni ja tema saavutuste kohta on iserändava ja ka isepaljuneva raudvara-infokandja väljalennutamine energeetiliselt palju tõhusam kui elektromagnetlaine-signaalide saatmine.

Lisaks ajavõit infomassiivi korraga kättesaamisel võrreldes küsimus-vastus-tüüpi suhtlusega, kui selline teisest tsivilisatsioonist pärit sond peaks leitama. Ehkki jälgi viimastest on pingeliselt otsitud nii Maalt kui lähikosmosest, pole seni midagi leitud, ammugi mitte saadud tagasisidet meie saadetistele.

Kuid kasu sellisest justkui tühjast teadustegevusest on, nagu alati, täitsa olemas – on välja arendatud põhimõtteliselt uusi signaalide sünteesimise põhimõtteid ja meetodeid. Loodud on lausa uus teadusharu – antikrüptograafia, mis vastupidi krüptograafiale seab eesmärgiks kodeerida teavet maksimaalselt igaühele dešifreeritaval ja arusaadaval kujul.

Fermi paradoks

Tulemusteta otsingud kergitavad küsimuse: kas maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu hüpotees on teaduslik? Kahtlemata on, sest miks peaks elu olema tekkinud ainult Maal, mis tiirleb ümber üsna tüüpilise tähe? Tähti on mitusada miljardit juba ainuüksi meie, eesti keeli erandlikult Linnuteeks ristitud galaktikas (kreeka sõnast galaxias – piimaring/tee). Kui sellest arvust ei piisa, siis meie naabergalaktikas Andromeeda udukogus on tähti triljoni kanti ning kogu nähtavas Universumis umbkaudu 70 sekstiljonit (7 x 10 astmes 22).

Juba aastast 1961 on tuntud nn Drake’i võrrand, mis hindab meiega kommunikeeruda võivate tsivilisatsioonide arvu, lähtudes hinnanguist suurustele, nagu planeete omavate tähtede arv, neil elu tekkimise ja mõistusega olenditeni arenemise tõenäosus, vajaliku võimsusega tehnoloogia olemasolu tõenäosus neil olenditel ning selliste kõrgtsivilisatsioonide keskmine võimalik eluiga. Tänapäevaste lähteandmetega annab Drake’i võrrand tulemuseks, et ainuüksi meie galaktikas võiks selliseid kommunikaableid tsivilisatsioone olla pealt paarisaja.

Põrkame paradoksile – see optimismi sisendav hinnang on vastuolus poolesajandiliste otsingute tulemustega, st tulemuste absoluutse puudumisega. Kuulsa itaalia tuumafüüsiku Enrico Fermi sõnastatud paradoksile on otsitud igasuguseid põhjendusi. Loetelu algab möönmisega, et vähemasti meile hoomatavas ajaperioodis olemegi me üksi, ning lõpeb oletusega, et «nemad» ei kommunikeeru nimme, aga jälgivad meid pidevalt siinsamas.

Vahepeale jääb veel hulk muid argumente: et me ei oska ikkagi õieti otsida ega kuulata, et on mõistusega elu loomuses ennast ise hävitada, et nad kõik seal kaugel (Universumi­tsi­vi­li­sat­sioonide Liit?) ei pea meid (veel?) vääriliseks ja hoiavad isolatsioonis (nn loomaaia hüpotees) jne.

Einsteini mõõtu füüsikageenius, praegu 68-aastane Stephen Hawking on oma raamatus «A Brief History of Time» («Aja mõiste lühiajalugu») hoiatanud, et kontaktide loomine maavälise mõistusega on mõttetu risk, kui pidada silmas meie omal Maal tehnoloogilise arengutaseme poolest erinevate tsivilisatsioonide kokkupuudete kogemust. Hawking soovitab otsekoheselt meil kuss olla. Tõepoolest, ajalugu on andnud hoiatava õppetunni kas või inkade tsivilisatsiooni saatuse näitel, tänapäeval Aafrika mandumise näitel ning varsti annab mutatis mutandis islamiseeruva Euroopa näitel.

Kui äkki saamegi «neilt» SMS-i…

Kujutlegem aga nüüd, et ühel ilusal päeval saame kindla kinnituse, et meist palju arenenumad «nemad» on olemas. Muidugi ei saa me paugupealt kätte kogu nende tsivilisatsiooni tarkust, tehnoloogiast rääkimata, sest selleks on kaugused liiga suured ja «nemad» ei pruugi meile koolmeistriks hakkamisest üldse huvitatudki olla.

Pealegi – tähtedevahelisi tüüpilisi kaugusi ja mis tahes tüüpi infoedastuse piirkiirust arvestades kulub isegi teabevahetuse ühele seansile sadu aastaid, rääkimata teineteisele küllasõitmisest. Mis juhtub Maal nende sadade, aga võib-olla tuhandete aastate jooksul?

Seni seletuseta ja uute avastatavate nähtuste puhul kaugel kosmoses tekib võimalus minna pingutava astrofüüsikalise uurimise asemel kergema vastupanu teed, tembeldades need nähtused «vanema venna» kätetööks – aga miks mitte ka maised mõistatused paleontoloogias, arheoloogias jt valdkondades, mille saab nüüd kuulutada tunnismärkideks ammustel aegadel Maad külastanud tulnukatest.

Veelgi enam, milleks arendada teadust ja tehnoloogiat kõigil rinnetel, kui varsti saame kõik valmis kujul kätte? Poliitikud panevad paika ainsa «prioriteetse suuna» – tuleb arendada vaid «vanema vennaga» suhtlemiseks vajaminevat teadust ja tehnoloogiat.

Tulemusena liiguks läänelik tsivilisatsioon nagu uuesti keskaega – ja seda džihaadile alla jäämatagi. Keskaegne mentaliteet tähendab muu hulgas ju mõõdutundetut materiaalsete ressursside kontsentreerimist kõikjale pühakodade rajamiseks, vaimsete ressursside kulutamist pühakirja uurimisele ning paradiisi pääsemise ootust.

Vahe vaid selles, et «vanema venna» olemasolust vaimustunud inimkond asub riikidevahelises võidujooksus kõikjale püstitama kirikutornide asemel taeva poole suunatud raadioantenne ja -teleskoope ning võimalikke muid kosmilise suhtluse seadmeid.

Parimad inimajud ja arvutid-tehisajud pannakse lahti mõtestama saadud teavet ning koostama väljasaadetavaid küsimusi «vanemale vennale» taevas. Laial rindel teadus- ja arendustegevus jääb aga soiku nii motivatsiooni kui ka ressursside kadumise tõttu. Uudishimu kui uurimistöö mootor minetab oma edasiviiva jõu – milleks, nagunii «nemad» teavad vastuseid ja varsti ütlevad meilegi!

Loomulikult on siin mõne lausega maalitud mõttepilt liiga karikatuurseks kallutatud. Ometi viitab see paradoksaalsele ja täiesti reaalsele võimalusele, kuidas igati tõsiteaduslik maaväliste tsivilisatsioonide uurimine võib edukuse korral viia kui mitte kogu teaduse lõpule, siis teaduse ja religiooni selge eristumise lõpule küll – nende konvergentsile. Eks eelmainitud Vatikani konverentsi korraldajadki püüa pühakirja reinterpreteerimise hinnaga sobitada seda teaduslikku maailmapilti.

Miks ikkagi kehtib Fermi paradoks? Kas inimkonna saatus ongi jääda üksi, teadmatusse teiste omasuguste olemasolust? Aga äkki on Looja oma tarkuses selle nii seadnudki? Äkki katsetas ta eri aegadel Aadama ja Eeva loomisega korduvalt? Ja saatis nad järjepanu paradiisist välja. Korraldades asjad kosmoses nii, et eri versioonide Aadama ja Eeva järeltulijad mitte iialgi ei kontakteeruks.

Et oleks välistatud nii üksteise ärakasutamine kui ka abistamine, et nähtaks vaeva ja saadaks ise hakkama. Võib-olla saatis Looja nad kõik paradiisist välja mitte niivõrd pärispatu pärast – väheusutav Loojast, et tal eri versioonid ühtemoodi puudusega said –, vaid jumalikust teadmisest, et vaid iseseisvalt arenedes, higi valades ja ilma midagi kandikul valmina kätte saamata, võib mõistusega olendite sugu olla jätkusuutlikult õnnelik, teiste sõnadega – saada õndsaks.

Suured küsimused

Kui poleks küsimusi, poleks ka teadust (vaja).

Viis aastat tagasi kogus Science, üks maailma mõjukamatest teadusajakirjadest, oma juubelinumbrisse 125 suurt teaduse ees seisvat küsimust.

Postimees küsib artiklite sarjas Eesti teadlastelt, mida nemad neist küsimustest arvavad ning kui palju on teadus viie aastaga arenenud.

Varem ilmunud:

•    Rahvastikuteadlane Mare Ainsaar «Kas inimesi on liiga palju?», Postimees AK 6. märts 2010

•    Füüsik Piret Kuusk «Millest koosneb universum?», Postimees AK 20. veebruar 2010.

•    Rakubioloog Toivo Maimets «Miks me vananeme?», Postimees AK 6. veebruar 2010.

•    «Teaduse viimane suur lahendamata probleem» – intervjuu psühholoog Talis Bachmanniga, Postimees AK 17. oktoober 2009.