FOTO: SCANPIX

Tuumarelvavaba maailm kui eesmärk on üllas ning seda tuleb toetada, kuid arengud peaksid olema tasakaalus ning NATO ei tohiks olla see organisatsioon, kes praeguses olukorras vähendamist ühepoolselt alustab. tark ei torma, kirjutab Margus Kolga.

Tuumarelvad, tuumaheidutus, tuuma­ohud ja tuumamaharelvastamine on jällegi päevakorral. 2010. aasta julgeolekupoliitiline menüü pakub mitmeid tuumavaldkonnaga seonduvaid tippsündmusi ja arutelusid.

Seepärast oleks võib-olla paslik sellele kõigele ka Eesti vaatepunktist pilk peale heita ja mõtiskleda, kuidas see meie olemist ja tegutsemist võib puudutada või mõjutada. Mõne kuu pärast, täpsemalt mais, alustab New Yorgis tööd tuumarelva leviku piiramise lepingu (NPT) ülevaatekonverents.

Ameerika Ühendriigid on vaatamas üle oma tuumapoliitikat. Väga tõenäoline on, et kevadel-suvel arutab NATO strateegilise kontseptsiooni koostamise raames oma tuumaheidutust ja selle tulevikku. See võib isegi tõusta teemaks aprillis Tallinnas toimuval NATO välisministrite mitteametlikul kohtumisel. Igapäevaseks on muutunud uudised Iraani tuumaprogrammist ja liigagi tihti kuuleme Põhja-Korea raketikatsetustest.

Võib-olla leiab lõpuks lahenduse ka Ühendriikide ja Venemaa vahelise strateegiliste tuumarelvade vähendamise lepingu (START) saaga, mida lubati päris kindlates toonides eelmise aasta lõpuks, kuid milleni pole veel jõutud.

Eks kõigel sel ole oma eellugu ja suuresti on asjade liigutamine seotud Obama administratsiooni avatuma ja mitmepoolsust rõhutava lähenemisega maailma asjadele, millega siis teised riigipead ja arvamusliidrid on rohkem või vähem aktiivsemalt kaasunud.

Eelmise aasta 9. aprillil pidas president Obama Prahas kõne, milles kutsus kõiki riike töötama tuumapommivaba maailma suunas. See oli uljas seisukoht, mis tõi mõneti tagaplaanil oleva teema positiivse alatooniga maailma poliitikategijate päevakavva. Mäletades eelmise NPT ülevaatekonverentsi läbikukkumist, tekkis paljudes uus lootus, et eesoleval 2010. aasta konverentsil võidakse ikkagi midagi saavutada.

Teema profiili tõstis ka 2009. aasta novembris avaldatud rahvusvahelise tuumarelvastuse leviku piiramise ja maharelvastamise komisjoni raport «Tuumaohu likvideerimine – praktilised sammud maailma poliitikuile».

Komisjoni juhtisid endised välisministrid, austraallane Gareth Evans ja jaapanlane Yoriko Kawaguchi, kellele lisaks kuulusid komisjoni 15 lugupeetud poliitikut ja sõjaväelast üle maailma, kellest meile vast kõige tuttavamalt kõlavad USA endise kaitseministri William Perry, endise NATO sõjalise komitee esimehe Klaus Naumanni ja endise Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi nimed. Komisjon pani ette kolmeetapilise praktiliste sammude rea, mis viiks lõpptulemusena tuumarelva kadumiseni, seda küll alles 2025. aasta järel, kuid ikkagi.

Tuumarelvade kaotamine oli teemaks ka tänavusel, juba tavapäraselt kõrgetasemelisel Wehrkunde konverentsil Münchenis, kus ka Vene asepeaminister Sergei Ivanov andis mõista, et tuumarelvade kaotamise poole tuleb püüelda ja et see on saavutatav, isegi kui me seda oma eluajal ei näe.

Selle globaalse tegevuse taustal on tuumarelva teema kandunud ka teistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Eestit puudutab kõige otsesemalt see, mis toimub nimetatud kontekstis NATOs ja mis seisukohale jõuavad liitlased alliansi tuumaheidutuse ja selle ülesehituse küsimuses. Tuumaheidutus on läbi ajaloo olnud NATO heidutuse ja kaitse ülimalt tähtis komponent. Külma sõja ajal põhines heidutussüsteem suuresti tuumarelvastusel ja arusaamisel, et vastaspooled suudavad tuumarelva kasutades teineteist täielikult hävitada, mistõttu muutus igasugune otsene sõjaline konflikt hullumeelsuseks.

Ameeriklased panid sellele isegi vastava nimetuse MAD (ingl hull) – mutually assured destruction – vastastikku kindlustatud häving. Sõdu peeti mujal, kolmandaid riike toetades ja aidates, omavahelistest otsestest konfliktidest hoiduti.

Külma sõja lõpp tõi endaga kaasa julgeolekuolukorra kui mitte just paranemise, siis teisenemise kindlasti. Ohud muutusid, riikide suhtumine muutus, muutus ka vajadus tuumarelvade järele. Mida aeg edasi, seda enam räägiti ohust, et massihävitusrelv, sealhulgas ka tuumarelv, võib sattuda fundamentalistide või terroristide kätte.

Viimase 20 aastaga on NATO oma Euroopasse paigutatud tuumaarsenali oluliselt vähendanud. Kui 1971. aastal oli kasutusel 11 tüüpi tuumarelvi, mille arv ulatus tuhandeteni, siis praegu on jäänud alles vaid lennukitel (nn kaheotstarbelised lennukid elik dual capable aircraft) sihtmärgini viidavad tuumapommid. Ameerika Teadlaste Föderatsiooni (Federation of American Scientists – FAS) andmetel on neid praegu Euroopas vaid 200, need on paigutatud USA sõjaväebaasidesse ja nende kohaletoimetamiseks on valmis Saksamaa, Belgia, Hollandi, Itaalia ja Türgi lennukimeeskonnad.

Kuid see ülisuur vähendamine ei tähenda, et NATO oleks tuumaheidutuse kui olulise strateegilise tagatise kõrvale heitnud. Seda pole tehtud. Ka 1999. aasta NATO strateegiline kontseptsioon ütleb selgelt välja, et tuumaheidutus on vajalik ja et selle ülesanne on «sisendada mis tahes kallaletungijasse ebakindlust».

Aga nagu teame, koostab NATO uut strateegilist kontseptsiooni ja oleks vale arvata, et tuumaprobleemistik jääb selles protsessis tähelepanu alt välja. Konteksti annavad sellele kaks elementi. Esmalt Obama administratsiooni reset-poliitika, mis püüab Venemaad uue lähenemise läbi positiivselt maailma julgeolekuprobleemide lahendamisse kaasata. Teisalt aga Saksamaa uue valitsuse koalitsioonileping, mis ütleb selgelt välja, et eesmärgiks seatakse tuumarelva väljaviimine Saksamaalt.

Tihti on nii, et valimisvõitluses välja käidud häälitoovad lubadused ja emotsionaalselt kõrgelennulised visioonid tekitavad olukorra, milles eesmärkideni jõudmine on hoopiski keerulisem ja võtab oluliselt rohkem aega. Ükskõik kui üllameelne lõppeesmärk ka ei ole, tuleb alati arvestada, et kõik, eriti kurjamid, ei pruugi nii arvata, ja eeskujuna mõeldud käitumine ei pruugi alati soovitud tulemusi anda.

Kuigi kogu temaatika on laiem, heidaksin asjale pilgu NATO perspektiivist, lisades sellele mõned Eestile olulised aspektid. Nagu juba öeldud, on tuumaheidutus olnud alati NATO heidutuse osa, ja väga oluline osa. Toetutud on tunnustatud arvamusele, et II maailmasõja järgsel perioodil oli tuumarelv see, mis hoidis ära ulatusliku konflikti ja külma sõja soojaks muutumise.

Teame kõik olukordi, kus asi oli õige hapu, näiteks Kuuba raketikriisi ajal, kuid ikka suudeti end tagasi hoida, sest teistsugune käitumine oleks tähendanud õõvastavat hävingut kõigele ja kõigile. Nii et suurim surmarelv hakkas tööle vastupidiselt – ärahoidvalt ja tõkestavalt.

Teisalt kaasnes tuumarelvaga poliitiline mõjuvõim, mis väljendus kõige ilmsemalt asjaolus, et ÜRO Julgeolekunõukogu 13 liikmest viiele anti alalise liikme staatus ja vetoõigus. Justkui juhuslikult omasid need kõik tuumarelva.

Tuumarelva konflikti ärahoidev iseloom on senini alles. Tänapäeva maailma ohustajad ja ohud on kindlasti mitmekesisemad ja laiaplaanilisemad kui veel 25 aastat tagasi, kuid vanad nn konventsionaalsed ohud, mis eelkõige seotud riikide, nende huvide ja paratamatu sooviga omada rohkem mõju ja seeläbi tegevusvabadust, pole veel kadunud ja nende realiseerumist ei saa täielikult välistada.

Tuumarelva kadumisega NATO inventarist tekiks olukord, milles agressiooni tulemus muutuks vaenlasele kalkuleeritavaks – teatud tingimuste, võimete ja tahte olemasolul on võimalik sõjalisest konfliktist võitajana välja tulla, aga kui midagi nässu läheb, siis vastuvõetavate kaotustega, küll nõrgemana, kuid siiski edasi elada. Nii võibki keegi mõtelda, et äkki prooviks väikese relvakonflikti tekitamisega Ameerika ja Euroopa liitlasi teineteisest eraldada ja ühtlasi ka NATO ajalukku saata.

Lõppkokkuvõttes saab väita, et tuumarelva kadumine võib hoopiski suurendada konfliktide tekkimise tõenäosust, mis omakorda toob kaasa riikide vastastikuse umbusu ja usaldamatuse kasvu. Sealt tõuseb aga isekus ja ülbus ja nii edasi ja edasi.

Lisaks heidutusele on tuumarelvadel NATO kontekstis olnud ka liitlasi siduv ja üleatlandilist sidet tugevdav roll. NATOs on tuumaküsimustega tegelevaks kõrgemaks kehamiks tuumaplaneerimisgrupp, mida juhib peasekretär ja mille koosseis on sama, mis NATO kõrgeimal otsustusorganil Põhja-Atlandi Nõukogul. Gruppi kuuluvad kõik liitlased peale Prantsusmaa, kes on sellest ise loobunud.

See tähendab, et enamikul liitlastel on tuumaküsimustes oma sõna öelda ja valdkonda puudutavad otsused saavad tekkida ainult üksmeele ehk konsensuse tingimustes. Mehhanism annab ka neile riikidele, kellel tuumarelva pole, võimaluse ja õiguse tuumapoliitikas kaasa rääkida, kuid mis kõige olulisem, teeb liitlased vastastikku seotuks, võiks öelda, et üksteisest sõltuvaks.

See omakorda tugevdab alliansi ühtekuuluvustunnet, milleta jääks kollektiivkaitsest alles vaid tühi kest. Taktikalised tuumarelvad ja kaheotstarbelised lennukid on viimasel 10–15 aastal olnud nende arutelude keskmes ja kui see teema peaks päevakorralt kaduma – mis juhtub taktikalise tuumarelva Euroopast väljaviimisel –, siis oleme ilma ka ühest olulisest liitlastevahelist solidaarsust tugevdavast elemendist.

Samas peaks tuumarelvade vähendamine või täielik likvideerimine toimuma kõigi osapoolte koostöös. On küll arvamus, et «üllamad riigid» peaksid näitama eeskuju, küll teised siis ka järele tulevad. Kuid maailm ei ole vist nii lihtne. Ega Iraan ja Põhja-Korea ei taha saada tuumarelva sellepärast, et nad on murelikud Euroopas asuvate taktikaliste tuumarelvade pärast, neid paneb liikuma ikkagi soov oma julgeolekut ja mõjuvõimu suurendada.

Selles kontekstis on NATO taktikaliste tuumarelvade juures oluline ka Venemaa ja selle tuumarelvastuse tulevik. Kui NATO-l on praeguseks jäänud Euroopasse 200 tuumapead, siis Venemaal on sarnaseid relvi 5400, see on umbes viis korda rohkem kui USA taktikaliste tuumarelvade arsenal ja 26 korda rohkem tuumapomme kui USA on praegu NATO kasutusse jätnud. Sellistes tingimustes oleks loomulik eeldada, et relvade vähendamine toimub vastastikusel alusel ja allesjääv peaks olema suhteliselt sarnases mahus.

Sellele on viidanud ka Rootsi välisminister Carl Bildt ja Poola välisminister Radek Sikorski oma mõne nädala eest Herald Tribune’is ilmunud ühisartiklis. Et nii võiks minna, kuulub küll rohkem soovmõtlemise valdkonda. Venelased on andnud küll positiivseid signaale tuumavaba maailma idee osas, kuid pigem filosoofilises plaanis ja praktilistele sammudele tähelepanu pööramata.

Missugused on siis NATO ees seisvad võimalused? Esimene võimalus oleks viia USA tuumarelvad Euroopast välja, kuid säilitada võime nende kohalolu kiiresti taastada. See võimaldaks neil, kes on avaldanud poliitilist soovi tuumarelv oma territooriumilt välja saada, nende ees, kellele lubadus anti, küll oma head nime päästa, kuid kas see muudab keskkonda stabiilsemaks?

Väga tõenäone on, et kriisi tekkimisel või tekkides pole tuumarelva kiire tagasitoomine võimalik ja mõttekas, sest see samm võib pingeid veelgi tõsta ja konflikti hoopiski eskaleerida. Samas, kui need juba kohapeal olemas oleks, toimiks hoopiski heidutusjõud.

Taktikalise tuumarelva täielik äraviimine Euroopast võib panna mõne liitlase, kes asub piirkonnas, kus tuumarelva loomine teiste riikide poolt on pidevalt päevakorras, ise tuumarelva muretsemise peale mõtlema. Mõtelgem näiteks Türgi ja Iraani ning laiemalt Lähis-Idas toimuva peale. 

Teiseks võib kaaluda tuumarelva äraviimist ainult Saksamaalt, jättes selle teistesse liitlasriikidesse, kus tuumarelv juba on, ja/või siirdes need liitlasriikidesse, kes selleks soovi avaldavad ja kus tuumarelva veel ei ole.

Sellelgi variandil on omad miinused. Kui üks riik võib endale väljaviimist lubada, siis miks ei või seda teha ka teised, kellel lasub võib-olla samasugune avalikkuse surve või kes soovivad endale valimistel osa valijaskonna hääli kindlustada.

Segadus, mis selle tulemusena tekib, ei tee allianssi tervikuna tugevamaks, pigem vastupidi. Teistele territooriumeile tuumarelva paigutamine ei ole ka vist kõige mõistlikum samm, eriti kui pidada silmas NATO lubadust, et uute liikmesriikide pinnale tuumarelvastust ja sõjalisi baase ei paigutata.

Poliitikat saab muuta, kuid sellel peavad olema mõistetavad selgitused, mille sõnastamine on keeruline, eriti siis, kui julgeolekukeskkond ise pole eriti muutunud.

Kolmandaks võiks probleemile läheneda hoopiski teise nurga alt, pöörates tähelepanu mitte niivõrd tuumarelvade äraviimisele, kuivõrd tõhusa ja läbipaistva rahvusvahelise kontrollirežiimi loomisele, mis teeks valdkonnas toimuva nähtavaks ja kõikide asjasse puutuvate osapoolte jaoks kontrollitavaks.

Niisuguseid juriidiliselt siduvaid mudeleid oleme varemgi näinud, siin pole midagi uut. Küsimus on vaid selles, kui kindlad me selleski saame olla, jälgides Venemaa käitumist Euroopa tavarelvastuse piiramise lepinglasena.

Mida on siis Eestil, kel pole endal tuumarelva ja kellel pole kunagi olnud ega saa ka kunagi olema ambitsioone millegi seesuguse omamiseks, niisuguses olukorras pihta hakata? Kindlasti ei saa me probleemi eirata. Kõige hullem oleks väita, et see kõik pole meie asi või et mäng käib niikuinii üle meie peade.

Tuumarelvaprobleemistik on üleilmne, sellel on oma siirded piirkondlikule tasandile ja sellest on puudutatud kõik riigid. Selge on ka see, et tuumarelvavaba maailm kui eesmärk on üllas ning seda tuleb toetada, kuid toetada reaalsustunnet kaotamata.

Tuumarelvavaba maailm on maailm, kus pole tuumarelva ja kus pole kellelgi soovi ega võimalusi seda hankida. Selleni jõudmiseks tuleb vaeva näha ja selle saavutamiseks tuleb eelkõige muuta mõtlemist, seda globaalsel tasandil, kõikide peades. See võtab aga aega, ja pigem rohkem kui vähem.

Eesti sõjaline julgeolek põhineb eelkõige NATO-l. NATO heidutussüsteemis on oluline koht tuumaheidutusel ja sellest loobumine oleks keskkonnas, kus eksisteerivad tuumarelvad, liigne kergemeelsus.

Tuumamaharelvastumise arengud peaksid olema proportsionaalsed ja tasakaalus ning NATO ei tohiks olla see organisatsioon, kes praeguses olukorras vähendamist ühepoolselt alustab.

Selle tulemuseks võib olla NATO mõjuvõimu ja tõsiseltvõetavuse vähenemine ja heidutusjõu hägustumine. Sellel oleksid juba palju tõsisemad tagajärjed kui meie julgeolekutunnetuse vähenemine ja ebakindluse kasv. Nii et tark ei torma.

Margus Kolga on välisministeeriumi 1. poliitikaosakonna (rahvusvahelised organisatsioonid ja julgeolekupoliitika) peadirektor. Artiklis väljendab ta isiklikke seisukohti.