Iivi Masso

FOTO: Peeter Langovits

Allikakaitseseaduse eelnõus on tõsiseid puudusi, kuid seadust ennast on siiski vaja, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.

Kui võrrelda valitsuse põhjendusi allikakaitseseaduse poolt ja meedia vastuargumente, tundub, nagu räägitaks kahest erinevast eelnõust. Ühtede sõnul oli tegu euroopaliku seadusega, mis sunnib ajakirjanikke allikaid paljastama vaid äärmusjuhtudel, teiste sõnul annaks seadus võimudele volituse ajakirjanikke suisa suva järgi vangi panna.



Kirjutava inimese loomulik reaktsioon on tormata sõnavabaduse kaitseks barrikaadidele. Omamoodi õigus on siiski kummalgi poolel, ehkki mõlemad liialdavad: ajakirjandus tõrgub oma tegevuse igasuguse reguleerimise vastu, valitsus aga läheb väidetavalt euroopaliku regulatsiooniga tõepoolest ebaeuroopalikult sõnavabaduse kallale.



Protestijatel on õigus, et eelnõus on tõsiseid puudusi (või pigem ülearususi) ja et selle vastuvõtmine sellisena piiraks lubamatult ajakirjandusvabadust. Samas on raske nõustuda väitega, et kogu allikakaitseseadust üldse vaja ei ole – nii mustvalge lähenemine takistab asjalikku arutelu selle üle, mis täpselt on eelnõus valesti ja mida selles tuleks muuta.



Väide, et Eestis toimib meedia iseregulatsioon laitmatult ning et siin erinevalt muust Euroopast seaduslikku reguleerimist üldse ei vajata, sisaldab sama paranoiaga segatud ülemeelsust, millega osa meediast reageeris president Ilvese kõnele, kus too kutsus meediat üles oma eetilist eneseregulatsiooni tõhustama.



Üleskutset tõlgendati kui katset meediale päitseid pähe panna, ehkki president rõhutas meedia vastutuse tähtsust just sellepärast, et vabas ühiskonnas ei saa ega või keegi väljastpoolt vaba sõna kontrollida.



Tegelikult ei toimi meedia eneseregulatsioon nii laitmatult, kui väidetakse. On mõistagi vaieldav, mil määral meedia eetikakoodeksit saab seadusesse juurutada, kuid arvestades seda, kui hoolimatult Eesti meedia vahel faktidega ja inimestega ümber käib, oleks näiteks laimu ohvritele seni pea olematu kaitse parandamine positiivne muudatus. Meedia ei või pidada sõnavabadust õiguseks kirjutada kellest tahes mida tahes ja kuidas tahes – mujal Euroopas pole sõnaõiguse piirangud nii laimu kui vihaõhutamise koha pealt sugugi tavatud.



Tõsi, siingi ei tohiks liiale minna – näiteks Inglismaa kohtuid tuntakse «laimuturismi» poolest just seetõttu, et seal langeb «isiku mainet haavava» teabe avaldajale kallis tõestuskoormus ka juhul, kui see teave on faktiliselt tõene. Kuid eelnõus öeldaksegi, et mittemateriaalse kahju kahjutasude kohalt ei võeta eeskujuks angloameerika praktikat.



Ka allikakaitse kui institutsiooni loomine pole iseenesest halb ega ebavajalik. Selles, et allikakaitse on vaba ajakirjanduse tegutsemise oluline eeldus, on ilmselt – loodetavasti – vaidluse osalised ühel meelel. Ka ajakirjanduse esindajatel ei peaks olema midagi selle vastu, et allikakaitse seadusega sätestatakse.



Mida suurem on korruptsiooni võimalus, olgu ajakirjanduse enda ridades või ametkondades, mille tegevusest meedia teavet jagab, seda olulisem on, et seadus annaks tüliküsimuste korral võimalikult täpseid juhtnööre.



Probleem ei ole siis seaduses iseenesest – vastav seadus on mitmel pool olemas ja see töötab. Tüliküsimus on tegelikult ainult see, millal ja mis tingimusel allikakaitset võib murda, ja just siin irdub esitatud eelnõu Euroopa üldisest praktikast. See sisaldab selgelt liiga palju tingimusi, mil ajakirjanikud kohustatakse oma infoallikaid paljastama.



Et allikakaitse murtakse raske kriminaalkuriteo uurimisel või tõsise julgeolekuohu puhul, on normaalne ja kõigile mõistetav. Selles osas on eelnõus esitatud allikakaitse võrdluses muu Euroopaga isegi suhteliselt tugev.



Problemaatilised on aga «erandid» ehk teise astme kuriteod, mille puhul ajakirjanikud kohustatakse juba eeluurimise ajal allikakaitset murdma. Nende hulgas on näiteks «kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine» ja «delikaatsete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine». Need sätted raskendaksid oluliselt riigiasutustes, organisatsioonides ja firmades esineva korruptsiooni ja võimu kuritarvitamise avalikustamist – siinkohal on kriitikutel õigus.



Eelnõu seletuskiri annab ülevaate hulga võrdlusriikide praktikast, kuid jätab mainimata, et selliseid «erandeid» neis ei ole. Soomes katsuti samasugust, allikakaitset nõrgendavat seadusemuudatust kehtestada möödunud sügisel, kuid tänu ajakirjanike protestidele ei läinud see läbi. Peamine argument muudatuse vastu oli see, et kui allikakaitse võib murda juba saladuse rikkumise kahtlustusel, jääb ametnikele liigselt võimu ebamugavad asjaolud lihtsalt salajaseks kuulutada.



Seda ohtu tuleks võtta tõsiselt ka Eestis, kus korruptsioon on okupatsiooniaja pärandina Põhjamaadega võrreldes suurem.



Soomes kehtima jäänud seaduse järgi võib eeluurimise käigus murda allikakaitset ainult väga raskete kuritegude puhul. Nii peaks see jääma ka Eestis. Eelnõu autorid põhjendavad laiemaid piiranguid teiste inimeste ­õigustega näiteks privaatsusele ja sõnumisaladusele.



Neidki õigusi tuleb kaitsta, kuid nende varjus ei saa õigustada takistusi olulise teabe saamisel ja levitamisel. Delikaatne suhe üksikisiku privaatsuse kaitse ja sõnavabaduse vahel otsustatakse mingil määral paratamatult asjaosaliste hinnangute ja kaalutluste põhjal. Tugevam allikakaitse eeldab ajakirjanduselt ka tugevamat eetikat.



Eesti-taolises väikeses ühiskonnas võib avalikkusse lekkiv salajane info või laim kahjustada inimest rohkem kui suuremas ja anonüümsemas ühiskonnas, kuid veel ohtlikum on võimu kuritarvitamist puudutavate infokraanide sulgemine, sest ka kättemaks info lekitajale jõuab kergelt kõikjale. Eesti vajab rohkem avatust ja usaldust kui hirmu ja vaikimist.



On raske uskuda, et eelnõu autorid valetavad, väites, et seaduse eesmärk on ajakirjanduse allikaid kaitsta, aga sõnavabadust piiravate «erandite» nimekiri on enam kui lihtsalt sõnastusapsakas. Eelnõu pole põhjust kohe nurka visata, kuid seda tuleb enne seaduseks muutmist kahtlemata muuta, ja parem oleks, et seda tehakse ajakirjanduse esindajate osavõtul. «Teise astme kuriteod» tuleks allikakaitse piirangutest täiesti välja jätta ja küllap leidub mujalgi eelnõus tarvet liigseid tõlgendusaukude ummistada.



Sõnavabadus on vaba ühiskonna alustala, mistõttu seadus, mis sõnakasutust reguleerib, peab olema eriti täpne, et seda ei saaks kasutada sõnavabaduse vastu. Samas on selge, et mida vastutustundlikumalt ajakirjandus oma tööd teeb, seda vähem tekib nii ametnike kui üldsuse hulgas kiusatust talle juriidilisi päitseid pähe sobitada.