Siiri Oviir: pensioniea tõstmine karistab

Siiri Oviir Foto: Elmo Riig / Sakala

Endine sotsiaalminister Siiri Oviir (Keskerakond) kirjutab, et teatud tingimustel toetaks ta pensioniea tõstmist, kuid enne seda tuleks lahendada mitu põhimõttelist küsimust.

Kõik üleskutsed, tulgu need siis opositsioonipoliitikutelt, ametiühingutelt või lihtkodanikelt, võtta pensioniea tõstmise seadustamisel aega maha, on jooksnud liiva. Peaminister Ansip teab, mis on Eesti riigile hea, just nagu teaks ta sotsiaalteadlastest paremini, et Eestis on kõik või peaaegu kõik väga hästi.

Nagu ka varem, taandatakse pensioniea tõstmisel kõik must-valgeks, näiteks ehmatatakse rahvast võõrtööjõuga, just nagu kurikuulsate aprillisündmuste ajal hirmutati viienda kolonniga. Kas võõrtööjõuga ehmatades ei anna valitsus ise eeskuju kapseldumise ilminguteks?

Teatud tingimustel toetan pensioniea tõstmist – sama trend on ka Euroopas. Põhilisteks argumentideks seal on demograafilisest olukorrast tulenev rahvastiku vananemine, rahva tervisenäitajad ja keskmise eluea tõus.

Küsimus on aga ajastuses ja viisis, kuidas seda Eestis tehakse – järjekordselt hirmutades ning teerullitaktikat kasutades. Näib, et neist on kujunenud Ansipi valitsuse visiitkaart.

Nüüd ajastusest, seda kahes plaanis. Ühelt poolt on ajal, mil suur osa rahvast on mõjutatud masust, hea võimalus kiirelt ja ebademokraatlikult tegutseda, sest paljud inimesed on haaratud oma probleemidest. Pealegi tundub noortele pensioniiga kauge.

Teiselt poolt oootaks just nüüd valitsuselt enam hoolivust, aga ka samasugust algatusvõimet ning kiiret tegutsemist tööpuudusega võitlemisel. Taas jõuame sotsiaalministri juurde, kes kiidab, et nüüd tuleb nädalas vaid sada töötut, aga enne oli neid vaat kui palju. Nüüdki tuleb taevast appi hüüda. Küllap teab Pevkur hästi, et töötukassa statistikas kõik töötud ei kajastu.

Ehkki koalitsioonipoliitikud väidavad, et pensioniea tõstmist on arutatud juba pikka aega, ei ole avalikkuses sisulist arutelu siiski toimunud. Kui arutelu all ei mõelda just ultimatiivsete nõudmiste väljakäimist ja tingimusteta allumist koalitsioonipoliitikute seisukohtadele.

Mina mõistan arutelu all koalitsioonipoliitikute algatusel toimuvaid debatte, nagu seda on tehtud euro plusside selgitamisel. Tuletasin meelde, kas olen hiljuti lugenud pea- või sotsiaalministri sulest mõnda argumenteeritud käsitlust pensioniea tõstmisest või näinud pensioniea (pensionireformi) käsitlust riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena. Midagi sellist ei meenu!

Avalik arutelu ei tähenda ju mõttekaaslastega tagatubades läbirääkimist, vaid rahva kaasamist probleemi arutellu. Kui seda kardetakse, siis ei usaldata rahvast.

Enne kui otsustada pensioniiga tõsta, tulnuks lahendada mitmed küsimused, millest on näiteks põhjalikult kirjutanud-rääkinud sotsiaal­demokraat Eiki Nestor. Üldisest pensioniideoloogiast soovitan aga kindlasti lugeda sotsiaalteadlase Lauri Leppiku sisukaid kirjutisi.

Enne pensioniea tõstmist tulnuks juurutada tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Kui rääkida rahast – aga see on üks põhiline argument pensioniea tõstmiseks –, siis võimaldaks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse sisseseadmine säästa raha vanaduspensionide väljamaksmiseks, sest selle kindlustuse tarbeks teeksid tööandjad lisamakseid.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse kõrval peaks olema ka tööpension, mille alla kuuluksid mitmed praegu nn eripensione saavate kutsealade esindajad (nt kaitseväelased, baleriinid jne).

Tööpension tähendaks, et nende alade tööandjad, kus ei saa eeldada kutsealast töövõimet üldise pensionieani, kindlustaksid nende ametialade töötajate varasema pensioni õiguse riiklikust pensionikindlustusest eraldi. Töötaja saaks esialgu tööpensioni ja üldise pensioniea saabudes ka vanaduspensioni.

Kuhu need ettepanekud on jäänud? Või leidis valitsuskoalitsioon, et Tarmo Männi ülemeelitamisega saab asjaga kergemini ühele poole, kui võimalusi ja alternatiive kaaludes ning avalikkusele probleemi selgitades? Kas see demokraatia Eesti moodi?