EAKLi juht Harri Taliga.

FOTO: Peeter Langovits.

Just see varjatud üleskutse lojaalsusele sisaldus rahandusministri hiljutises avalduses, et naised ei oska Eestis surra pensioniea saabudes ja peavad 11 aastat üksinda elama.

 Küünilisus, mis arenenud riigis tähendaks poliitilist enesetappu, ei tekitanud siin pea mingit vastukaja.



Mõistagi on ühiskonna vananemine suur proovikivi pensionisüsteemile. Samas on riiklikus pensionikindlustuses teravamaid probleeme, mis nõuavad märksa pakilisemalt sekkumist kui vanaduspensioniea kergitamine.



Puuduva tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse tõttu jääb töövõime kaotus tihti diagnoosimata ja hüvitamata. Ent töövõimetuspensioni saajad moodustavad viiendiku kõigist pensionäridest, olles kõige kiiremini kasvav pensionäride rühm.



Eestis on kõrghariduseta pensioniealistel väga halvad võimalused oma tööelu pikendada. Üldjuhul tuleb leppida vaeghõive lihttöölisena (koristajad, valvurid, riietehoidjad jm), kus reeglina keegi peale nende polegi nõus töötama. See kajastub ka töötavate pensionäride pensionikoefitsientides, mis jääb oluliselt väiksemaks kõigi hõivatute keskmisest.



Ealine diskrimineerimine ilmneb kõige otsesemalt pensionieelikute töölevõtmisel. Ligi kolmveerand Rootsi tööandjatest (Eestiga võrreldes mitu korda tsiviliseeritumad) on tunnistanud, et ei võta tööle vanemat kui 50-aastast töötajat või teeb seda harva. Mida on siis loota 60–64-aastastel?



Eakatele pole kättesaadav ka tööalane koolitus, sest kulutusi nende koolitamiseks peetakse mahavisatud rahaks. Eakaid kui erivajadustega siht­rühma pole ka Eesti elukestva õppe strateegias.



Tartu Ülikooli ja Praxise läbi viidud uuring tõi välja hulga isikuga seonduvaid tõkkeid, mis takistavad eakate osalemist tööalasel koolitusel: alates madalast enesehinnangust ja lõpetades koolituse kõrge hinnaga.



Euroopa uuringud ei jäta kahtlust, et paindlikkuse suurendamine ja struktuursed muutused tööturul muudavad eakate hõive ebastabiilseks. Nii polegi pensioniea tõstmine andnud enamikus Euroopa riikides oodatud tulemusi ega kuigivõrd pikendanud eakate püsimist tööturul.



Vastupidi, kõrgem pensioniiga on paljudes riikides drastiliselt vähendanud pensionieelikute hõivet ning suurendanud finantskoormust pensionisüsteemidele. Seda põhjusel, et eakatele pole kujundatud sobivat töökeskkonda ja -korraldust.



Lihtne tõde, et madalapalgaline töö ei loo suurt väärtust ja nüüdisaegset majandust ei saa rajada odavale tööle, kõlab Eestis ikka veel kurtidele kõrvadele.



Kas valitsejad tõesti ise usuvad, et eakate vähese tootlikkusega töö on imerelv, mis viib majanduse jätkusuutlikule tõusule? Milline peaminister saab enda kontosse kanda kas või ühe meetme (peale administratiivse sunni), mis aitaks sisuliselt pikendada eakate rahuldust pakkuvat tööelu?



Pensioniea mehaaniline tõstmine soodustab madalate palkade poliitika jätkumist. Riik saeb Eesti tuleviku oksa: ärksamad ja võimekamad inimesed leiavad endale rakenduse välismaal. Kuigi õhk on paks teadmistepõhist majandust kuulutavatest poliitilistest loosungitest, panustatakse tegelikult endiselt ekstensiivsele kasvule ja end ammendanud majandusmudelile.



Kahjuks trügivad meie «juhtoinad»  ummisjalu maas vedeleva reha otsa, mis on jaganud valusaid hoope juba paljudele. Targad õpivad teiste vigadest, rumalad ei tee järeldusi enda omadestki. Kannatab kogu rahvas.