Küüditamisest rääkides tuleb lähtuda faktidest – neid on tänaseks piisavalt, kinnitab Andres Kahar.

FOTO: Peeter Langovits

Enam kui kümme aastat Nõukogude režiimi inimsusvastaseid kuritegusid uurinud kaitsepolitsei vanemkomissar Andres Kahar tõdeb, et küüditamise üksikasju püütakse tänaseni varjata.


Kui palju me õieti täna, 2010. aasta märtsis teame, mis juhtus 61 aastat tagasi ja mis sellele eelnes?


Teame kindlasti tublisti rohkem kui 1990ndate alguses, mil oli elus küll rohkesti toonaste sündmuste tunnistajaid, kuid levinud käsitlused põhinesid peaasjalikult küüditatute või siis küüditamist pealt näinud tunnistajate mälestustel.



Tänaseks on põhjalikult, sh kriminaalmenetlusliku põhjalikkusega, läbi töötatud kõik Eestis ja ka Venemaal – niipalju kui neid on õnnestunud kätte saada – küüditamise kohta leiduvad dokumendid, üle kuulatud kannatanud, tunnistajad ja asjaosalised (sh toonased NSVLi julgeolekuorganite töötajad, miilitsad, tähtsamad parteilased jt) ning neid andmeid süsteemselt võrreldud.



Riiklike institutsioonide tasandil on meil täpselt teada, kuidas küüditamine ette valmistati ja toime pandi. Küllalt hea ülevaade on ka küüditamise võtmeisikute ja nende tegevuse kohta. Mida detailsemaks minna, seda rohkem on aga avastamisruumi.



Näiteks ei ole meil ikkagi piisavalt teavet julgeolekuministeeriumi tegevuse detailidest. Kes milliseid korraldusi andis, millised olid instruktsioonid, käskkirjad, korraldused jne. Teame, et sellised juhendid ja instruktsioonid eksisteerisid, aga Eesti arhiivides neid säilinud ei ole.



Kas või näiteks 1949. aasta veebruari alguses välja antud NSVLi julgeolekuministri käskkiri küüditamisoperatsiooni alustamisest on seni leidmata. Üksikute asjaosaliste tegevuse subjektiivne külg on muidugi see, mida täielikult välja selgitada on tõenäoliselt võimatu. Küllap on igaüks kogenud, et isegi paari aasta vanuseid sündmusi sõprade-tuttavatega meenutades on mälestused väga erinevad, mis siis veel 50–60 aasta tagustest sündmustest rääkida.



Kas kõige värskemad uurimised on toonud ka mingeid suuremaid üllatusi?


Värskeid üllatusi, kui neid nii võib nimetada, ei ole, aga mõned levinud müüdid peaks küll olema nüüdseks kummutatud. Näiteks, et  ärasaatjateks olid oma inimesed; et küüditati pealekaebuste alusel; et nimekirjad pandi kokku vallamajades, et NKVD andis korralduse valla partorgil või täitevkomiteel küüditatavate nimekirjad kokku panna jne. Mingisuguseid valla, maakonna, vabariigi küüditamisnimekirju ei ole kunagi eksisteerinud. Ka ei ole ühestki arvestustoimikust õnnestunud leida küüditamise aluseks olnud kaebust.



Võib-olla kõige üllatavam on küüditamise juures ehk selle külm, ükskõikne, bürokraatlik olemus. Täideti sisuliselt plaani, ja kui plaan oli täis, siis edasi oli juba ükskõik. Kes jäi maha, see jäi maha. Reaalne meelsus ei huvitanud ka mitte kedagi, küüditati nõukogude aktiviste, omaenda agentuuri.



Kõik küüditamisega seonduv toimus käsu korras ülevalt alla. Teistmoodi ei ole see mõeldavgi – operatsioon hõlmas ju kolme Balti liiduvabariiki, Siberi oblasteid ja kraisid, üleliidulist raudteevõrku, sõjaväge jne. Käsuliin toimis Moskvast kuni Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (RJM) maakondlike osakondadeni, kes siis juba kohapeal nende täitmist korraldasid. Väljasaadetavate kindlaksmääramisest (toimus veebruar – märtsi keskpaik) kuni nende rongidele paigutamiseni.



Protsessis osales ka vabariiklik tippjuhtkond, EKP KK 1. sekretär Nikolai Karotamm ja ministrite nõukogu esimees Arnold Veimer kindlasti. Ilmselt ei olnud aga kogu tippjuhtkond asjast informeeritud. Kogu EKP keskkomitee kindlasti mitte.



Siseministeerium, partei kohalikud juhid kaasati alles märtsi teisel poolel, kui väljasaadetavad olid juba kindlaks määratud. Partei maakonnakomiteed viidi asjaga kurssi ilmselt 20.–22. märtsil, kui Tallinnast EKP KKst saabusid kohtadele volinikud – üks neist oli Arnold Meri.



Jutud teemal «naaber küüditas naabrit» on teadmatusest tulenev eksiarvamus. Üks naaber võis sattuda tõesti teist naabrit küüditama pidanud operatiivgruppi, aga kindlasti ei olnud tal mingit otsustusõigust. Eksiarvamustele aitas kindlasti kaasa ka asjaolu, et kogu küüditamise ettevalmistamine toimus range saladuskatte all.



Kõik sellesse puutuv oli tegelikult varjatud kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Ametlikult sellest ei räägitud ja see vähenegi koosnes valedest või pooltõdedest, mille eesmärgiks oli serveerida küüditamist kohaliku, külakurnajate-vastase rahvaalgatusena.



Näiteks kriminaalasjades ülekuulatud julgeolekohvitserid on seni valdavas osas samuti püüdnud jätta sarnast muljet. Meenutagem kas või Rudolf Sisaski otsest valet Juhan Schmuuli küüditamisest: «Ma veel ütlesin külanõukogus, et miks te tema peate ära viima, kuid kohalikud võimumehed tahtsid ikka teisiti.»



Dokumendid siiski näitavad, et Sisask oli perekond Schmuu­li väljasaatmismenetluses üks võtmetähtsusega osalisi. Tegelikult üritatakse ju toimunud siiani varjata – meenutagem, et Venemaa arhiivides ei ole seni RJM vastavatele dokumentidele siiani juurdepääs võimalik. 



«Oli see vast üks sõnnikuvedu,» ütleb maakonna täitevkomitee erivolinik Felix Ohtla Jaan Kruusvalli näidendis «Vaikuse vallamaja» küüdipäeva hommikul, kirjaniku lisatud remargi järgi «poisikeseliku entusiasmiga». Kuivõrd on esile tulnud küüditajate stereotüübid?


Ilukirjanduslik «täitevkomitee erivolinik» on küll üks neid stereotüüpe, mis on tekkinud eelnimetatud müütidest, aga mis reaalsuse suhtes on pigem eksitavad.



Kui nüüd üritada eri institutsioone tähtsuse järjekorda panna, siis ülalt alla: NSVLi ja ENSV tippjuhtkond – julgeolekuministeerium – siseministeerium – EKP KK reakoosseis ja maakonnakomiteed. Reaalset võimu omasid ja teostasid julgeolekuministeerium ning siseministeerium (alates rongidele laadimisest).



Julgeoleku maakonnaosakondade ülemad juhtisid operatsiooni maakonnas, neile alluvad operatiivvolinikud valdades. Partei keskkomitee volinikud ja siseministeerium pidid aitama julgeolekuministeeriumil täita Stalini käsku küüditada Eestist 7500 peret ja 22500 inimest.



Nii-öelda aktiivist rääkides – loomulikult olid olemas üksikud küüditamisele innukalt kaasa löönud, kuigi neist tegelikult midagi ei sõltunud. Kindlasti oli külas neid, kes ei häbenenud omastada küüditatutest mahajäänud vara. Aktiivi põhirolliks oli tee näitamine, pakkida aitamine ning hiljem vara üleskirjutamine.



Otsustas ja korraldusi andis ikkagi operatiivgrupi juht – julgeoleku- või miilitsaohvitser, kes omakorda vastutas talle antud ülesande täitmise eest.



Aktivistide osas on üldmulje pigem selline, et enamik neist oli ka ise küüditamisest šokis ja erilist innukust üles ei näidanud. On palju näiteid, kus üritati küüditatutele nõuga abiks olla. On juhtumeid, kus pandi raha kaasa või kui viletsamas majanduslikus olukorras olevale perele toodi kodust toitu teele kaasa võtmiseks.



Mainitud ohvitserid pidid langetama kohapeal n-ö korralduslikke otsuseid ja kujundasid operatiivgrupi käitumist. Kas või näiteks selles osas, kui palju anda aega pakkida. Mõni pere sai 20–30 minutit, teised jälle üle viie tunni.



Operatiivgruppide juhtide puhul sõltus palju nende isikuomadustest. Oli julmureid – äärmuslikumateks näideteks on liikumisvõimetute vanainimeste jahukottidena veoauto kasti viskamine või muu füüsiline vägivald ohvrite kallal. Oli aga ka neid ohvitsere, kes jätsid paljulapselised pered küüditamata.



Ka initsiatiivi näitamise aste oli väga erinev. Näiteks mõni ohvitser korraldas puuduolevate pereliikmete tagaotsimist lapsi pantvangi võttes, mõni mitte. Oli ka neid juhtumeid, kus operatiivgrupi juht jõi end lihtsalt niivõrd purju, et polnud võimeline talle antud ülesandeid täitma.



Kui palju esines vahetut füüsilist vägivalda?


Harva. Naistest, lastest ja vanuritest sai vaimse vägivalla ja relva ähvardusel jagu.



Aeg läheb, mäletajad kaovad ja ilmselt mingi osa küüditamist puudutavast jääbki paratamatult ajaloo saladuseks. Millisest osast sellest potentsiaalsest kaduvast oleks kõige enam kahju?


Kõige rohkem ongi kahju sündmusi mäletavate inimeste kadumisest.


Kriminaalmenetluslikust vaatepunktist on aga olulisim kuriteo organisaator ja tõendid tema tegevusest, sealhulgas tema enda ütlused. Peaorganisaator Stalin, samuti toonased RJMi ning kompartei juhid nii Moskvas kui Tallinnas on paraku surnud, mistõttu on kaotsi läinud nii nende võimalikud ütlused kui võimalus nende üle kohut pidada.



Kohtu alla antud isikutest oli kõrgeimal positsioonil küüditamise organisaatorite seas toonane kompartei erivolinik Arnold Meri, kuid ka tema kohtuprotsess ei jõudnud lõpuni. Tänaseni elus olevatest küüditajatest olidki kõrgeimal positsioonil operatiivgruppide juhid, kelle tegevuse väljaselgitamine on siiani olnud uuri­jate põhitöö.



Ajaloo, aga ka psühholoogia seisukohalt on vähe uuritud küüditamise tagajärgi. Näiteks küüditamise mõju sellest osavõtnutele, ühiskonnale tervikuna. Kõik, kaasa arvatud julgeolekuohvitserid, said väga hästi aru, et küüditamine pole asi, millega võiks uhkustada.



Kui küüditamise eest vastutavad julgeolekuohvitserid said kõrge vanaduseni nautida anonüümsust, siis nn aktivistid ja ka kohalikud miilitsatöötajad pidid hiljem inimestele otsa vaatama.



Ei ole saladus, et nii mõnigi vallaaktivist kaotas küüditaja või «küüditamisnimekirjade koostajana» hiljem elu metsavendade käe läbi. Vahetati elukohti. Aga tuli ette ka enesetappe, ja seda isegi küüditamisoperatsiooni ajal. Näiteks lasi end 26. märtsil 1949 maha Kärla valla partorg Arnold Torn, kes oli eelnevalt osalenud operatiivgrupi koosseisus küüditamisel.



Mullu aprillis võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni «Euroopa südametunnistus ja totalitarism», kus mõisteti hukka ka kommunismi kuriteod. Eri riikide poliitikud on aastate jooksul teinud kümneid avaldusi.

Ometi tundub, et näiteks Lääne-Euroopas pole küüditamise ja teiste Nõukogude repressioonide tähendus laiema avalikkuse teadvusesse jõudnud. Kas ja millises suunas peaksime töötama, et meid mõistetaks? Või ei hakkagi Euroopa noored massiküüditamistest niisugusel kujul teadma, nagu teatakse näiteks natside koonduslaagreist?


Esiteks peame täitma lüngad oma kodanike teadmistes. On aeg minna üle müütidelt faktidele. Seejärel peame ise oskama näha kaugemale Eestis toimunust.



Nagu 1949. aasta küüditamine oli vaid üks episood meil üle kümne aasta kestnud kommunistlikest massirepressioonidest – tapmistest, vangistamistest ja sunnitööle saatmistest, nii olid Eesti, Läti ja Leedu inimeste kannatused vaid osa kogu punasest terrorist, mida pandi toime Kaug-Idast Berliinini.



Praegu ei ole Nõukogude Liidu kuritegude teadvustamine, erinevalt natsikuritegudest, ühegi suurriigi prioriteet. See ei muuda aga ajaloo tõsiasju.



Faktide põhjalik, professionaalne ja järjekindel talletamine ning kirjeldamine loob eeldused, et ka poliitikud ja diplomaadid neile oma töös tähelepanu saaks pöörata.



Mil määral võib mujal Euroopas muutuda päevakajaliseks stalinismikuritegude meenutamine, sõltub sellest, kui kaugele läheb Venemaa oma katsetes stalinismi rehabiliteerida ning millised Venemaa teod tema retoorikale veel järgnevad.



Mis te arvate, kas küüditamine võib kunagi jõuda mõne tuntud tegija käe läbi suurele ekraanile, à la Andrzej Wajda Poola ohvitseride veresaunast kõnelev «Katõn»? Milline võiks sellise käsitluse mõju olla rahvusvahelisele üldsusele

?



Usun küll, et selline film võiks kunagi tehtud saada. Lugedes 1940. aastate arhiivitoimikuid, olen nii mõnigi kord leidnud, et neis on sageli sündmusi, põnevust ja mõtlemisainet vägagi põneva filmi või teleseriaali jaoks.



Aga oleks tore, kui see suudetaks teha ilma ajaloolist tõde dramaatika huvides moonutamata. Vihavaenlase kättemaksuks küüditamisnimekirja kandnud naabrimees on märksa «põnevam» palehigis, kuid ükskõikselt küüditamisplaani täitvast ja paberitööd tegevast julgeolekuohvitserist.