Ahto Lobjakas.

FOTO: .

Kolumnist  Ahto Lobjakas kirjutab, et allikakaitseseadusega minnakse kärbest kaikaga taga ajama. Ja mitte esimest korda.

Teatud mõttes on furoor allikakaitse ümber torm teeklaasis. Kui presidendi käsi peaks tõusma Rein Langi eelnõust nr 656 seadust tegema, saab juhtuda vaid üks: vajadusel hakkab Euroopa Inimõiguste Kohtust (EIK) Strasbourgis tulema kui Vändrast saelaudu lahendeid terve mõistuse rehabiliteerimiseks.

Mida kiputakse nimelt unustama, on, et Eesti on hoolimata kõigest endiselt Euroopa riik, kus kehtivad Euroopa õigusnormid. Nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks, on rahvusvaheline õigus ülem kodumaise ees. Teiste seas Eestiski kehtiv «Euroopa inimõiguste konventsioon», mida EIK on aastakümneid ülimalt ajakirjandussõbralikult tõlgendanud.

Poliitilises plaanis on eelnõu huvitav. Juurakeeles tuleks küsida: cui bono? Kelle kasuks? Vastus näib olevat depressiivselt proosaline. Eesti praegused juhid (praegusel juhul) justiitsministriga eesotsas on tipus olnud piisavalt kaua, et privileegi loomulikuks pidada, kuid liiga vähe, et harjuda demokraatlikus ühiskonnas kombeks oleva enesekeelamisega. Või tõsiasjaga – mis USA õiguspraktikas sedastatud aastasadu tagasi –, et poliitikul tuleb aktsepteerida suuremat avalikkuse huvi ja kriitikat kui ühiskonna realiikmel.

Pole saladus, et justiitsminister (koos erakonnakaaslastega) on kaua olnud kollase ajakirjanduse, blogosfääri ja netikommentaariumide isikliku sapise huvi objekt. (18. märtsil ajakirjanike liidu ees tunnistas Rein Lang, et seaduse esmane funktsioon on kodaniku au ja väärikuse kaitse). Võimalik, et nende (äri)huvid kattuvad vähem kui ideaalselt mõne ajakirjandusringkonna omadega. Euroopa loogika lubaks eeldada, et praegune valitsus hoidub sellistes tingimustes meedia reguleerimisest kui Vanapagan lahtisest leegist – vältimaks huvide konflikti. Eestis minnakse aga (mitte esimest korda) kärbest kaikaga taga ajama.

Tuleb tõdeda, et ka Eesti teine populistlik suurpartei pole sinasõber demokraatia põhitõdedega. Üks elementaar­semaid viimaste seas on arvamusvabadus, mil on mõte vaid vaba ajakirjanduse olemasolul. Ekspluateerides ühiskonna võõrandumist, demoniseerib valitsus ajakirjandust praegu millegi endasarnasena – ainult halvemana. (Lang ajakirjanike liidule: mingisugune klikk ei saa määrata seaduste kirjutamist.) Kui poliitikuid kontrollivad vähemalt valijad – jookseb mõte –, siis ajakirjanikud kas makstakse kinni või on kontrolli alt väljunud. Paralleelselt kultiveeritakse vaadet, et ajakirjandus on esmajoones amet, mille viljelejad on alakvalifitseeritud ja ülemakstud.

Blaseerunud kodanikus võibki see tekitada mulje, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Aga mõelgem korraks. Iga üliõpilane Euroopas teab, et vabal ajakirjandusel on demokraatias kandev roll. Selle kaudu saab võim pidada kahekõnet avalikkusega. Dialoogi, kus valitsus ei ole korraga enda advokaat ega kohtumõistja, ja ajakirjandus on kanal kriitika vahendamiseks.

Ka valitsuspoliitikuil on täita oma roll, aga teistsugune. Illustratsiooniks üks väike, Eesti mastaabis mõtteharjutus: kumba on ühiskonnal praegu vaja rohkem karta, kas kontrolli alt väljunud ajakirjandust või Reformierakonna tagatoa amokijooksu seadusloomes?

Allikakaitseseaduse autorid saavad sellest vist vargsi isegi aru. See tuleb ilmseks eelnõu seletuskirjas, mis on vähem hiilgav demagoogia kui käsitöönduslik pooltõdede võrk, katse korraga kahel toolil istuda. Alguses tagab eelnõu allikakaitse «võimalikult suures ulatuses», öeldes, et kui «allikal on kindlus, et tema soovi korral tema identiteeti ei paljastata, annab ta infot suurema tõenäosusega kui juhul, mil ta selles kindel olla ei saa». Ja nii edasi – kujutagem endale ette sõbralikku dr Jekylli.

Nagu ütleb iiri kõnekäänd, on kõik, mis enne «aga», pullis**t. «Aga» tuleb siis, kui ohjad võtab mr Hyde ja nendib, et erandiks on jutt ametisaladusest, delikaatsetest isikuandmetest, salastatud dokumentidest jms. Sellisel juhul ootab ajakirjanikku ja/või allikat trahv või vangla.
Teisisõnu – tegelikult on valitsusel sihikul kõik, mis tal vähegi tuju rikkuda võiks.

Vahepealse ballastina viitab seletuskiri EIK menetlustele, mis aga lahenduvad lähemal uurimisel pea eranditult riigivõimu kahjuks. Jääb mulje, et justiitsiministeerium ei tea päriselt, mida tahab.

Skisofreeniline on lugu allikakaitse reguleerimise vajaduse endaga.

Seletuskiri ütleb riigikohtule toetudes, et normide puudumine poleks tegelikult probleem, sest Eestile laienevad EIK lahendid. Justiitsministeeriumi pressiesindaja Valdek Laur ütleb samas asutuse veebilehel, et juba praegu võib ajakirjanikke Eestis allika varjamise eest mitmeks aastaks kinni panna.
Tõlkekvaliteet lubab arvata, et eelnõu koostajad ei saa EIK joonest päris hästi aru. Kandev ingliskeelne termin chilling effect – mille eest EIK võtmelahendites hoiatab – tõlgitakse «jahutamisena». Aga chilling ei tähenda siin ei «jahutamist» (ega tšillimist), vaid olukorda, kus arvamust kardetakse avaldada karistuse hirmus.

Kui seadus jõustub ja ajakirjanikud endale kindlaks jäävad, hakkab Eesti mainele välisilmas regulaarselt pori sadama. Unustada võib ajalehtede tühjad leheküljed, mida poliitikud on krokodillipisaratega osatanud. Jäädavama kahjuga ähvardab kogu ühiskonda aga see, kui köögitüdruku kombel õiguse loomine peaks hakkama tasahilju Euroopat Eestist taas välja viima – parafraseerides korraga kaht möödunud sajandi Eestis aktuaalset poliitikust mõtlejat.