Mihkel Mutt.

FOTO: .

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et ette kantakse igal pool, niihästi laimu kui tõde, himu ja mõnuga. Seda ei kaota mingi seadus.

Nali või mis, kehitab tavakodanik õlgu. Ajalehtede valged esiküljed läksid talle korda samavõrd kui halli kassi käekäik. Tööpuudus ja teised eluraskused pitsitavad  tugevamalt kui ükskõik mis vabaduse puudumine. Aga muidugi ei saa asjale läheneda üksnes sellelt seisukohalt.

Pole ka ise enam uuriva ajakirjanduse fänn. See aeg jääb viieteist aasta taha, kui kõik oli uus. Nüüdseks on paljastuslood ära tüüdanud. Ei, mitte taseme tõttu, mis on professionaalsemaks muutunud, vaid põhimõtteliselt. Umbes nagu üks aadlimees kunagi ütles spordivõistluste kohta: ta teab isegi, et üks neist jookseb tõenäoliselt kiiremini kui teised, aga kes konkreetselt, mis tähtsust sel enam on?

Ei viitsi ka lõputult lugeda sellest, kes kõik suli ei tee, üks paljastus järgneb teisele. Ja kui veel mõelda, et kirjutatakse ainult neist, kes vahele jäid, ja kujutleda, kes kõik on teinud suli oma mõtteis, praktikas pole aga  julgenud – siis löödki käega. See muidugi ei tähenda nende lugude vajalikkuse kahtluse alla seadmist. Ühiskonnale pole midagi ohtlikumat kui võimumonopoli teke, sest võim korrumpeerib ükskõik keda.

Terve mõistuse seisukohalt peitub probleem praegu loetelus, mis juhtudel allikakaitse n-ö rakenduks, millal mitte. Ühelt poolt oleks kahtlemata absurdne, kui ametkonnad võiksid volilt kehtestada piirangud, milline info on sisemiseks kasutamiseks ja mille levitamise eest võib alluvat karistada.

Teiselt poolt on ilmne, et igas riigis on mõned asjad, mis ei tohigi toorel kujul ajakirjandusse jõuda. Kõik seisneb nende kahe äärmuse vahele jääva ala kaardistamises, mis saab toimuda üksnes punk-punktilt, põhjaliku läbirääkimise teel. Seoses sellega tundub, justkui oleks tegu siiski ka mingi möödarääkimise või kommunikatsioonihäirega.

Postimehe AKs ütles Rein Lang («Rahu, ainult rahu – ja ausust kah!», 28.11.2009), et vastaspoolega on asju arutatud, ainus, kes polevat kohale tulnud, oli ajalehtede liit, kes aga ongi «valgete külgede» aktsiooni taga. Samas on lehtede peatoimetajad väitnud, et nendega ei ole asju arutatud, pole tahetud seda teha. Mine võta kinni…

Ka tundub, et ajakirjanikud on tõlgendanud või esitanud asja veidi valikuliselt, endile n-ö soodsamas valguses, lastes seaduse rakendumisele järgnevat jõledust paista suuremana, kui see tegelikult oleks.

See on inimlikult mõistetav, ometi käib jutt seadustest, õigusteaduslikest mõistetest, ja nende puhul peab olema igas suhtes põhjalik ja täpne. Muidu võib mõnest ajakirjanikust jääda mulje nagu vasakpoolsest lahmivast naisluuletajast. Nõnda käitudes on ta aga Rein Langi taolisele poliitikule ja hiilgavale retoorikule hõlbus saak ning lörtsiks ära oma seisukoha ratsionaalse iva ja paatose.

Kui vabadused jt abstraktsed põhimõtted kõrvale jätta, siis mis muutuks eelnõu vastuvõtmise järel ajakirjanike töös ja meile pakutavates lugudes? (See ju huvitabki ajakirjanikke enim.)

Kriitikud on väitnud, et tulevikus oleks ajakirjanikul võimatu saada siseinfot, kuna kõik võimalikud allikad hoiaksid hirmu pärast suu lukus. Sellega kaoks võimalus paljusid valgustkartvaid tegusid ennetada ja päevavalgele tirida. Kartus on põhimõtteliselt õigustatud ja oleks tõesti hull, kui see must stsenaarium realiseeruks.

Aga ma ei usu seda, vähemasti mitte totaalselt. Vaadakem asja korraks järgmisest aspektist. Allikakaitse tähendab muu hulgas, et inimene võib või ei või teatavaid asju (välja) rääkida. Samas ei ole kellelgi ju praegugi, enne seda seadust, kohustust ajakirjaniku ees suud paotada (vaevalt ajakirjanik talle rohkem hüvesid saab pakkuda, kui korraks kõrtsis välja teha).

Miks siis ikkagi räägitakse? Edevus langeb ära, kuna allikas jääb reeglina anonüümseks. Oleks ilus mõelda, et kõiki kannustab avalik huvi. Et maadeskandaali ja muus asjus vihjete andjate ideaaliks on läbipaistev aus ühiskond. Kahtlen selles natuke.

Kui eelnõu kriitikud arvavad, et ausad aatelised inimesed ei saa tulevikus valuleva südamega kituda, siis nad «alahindavad» inimesi. Nood annavad infot tuhandel muul põhjusel kui õigusmeelne teavitamissoov. Sageli on mängus kadedus, viha, kiivus, konkurents ja muud inimlikud motiivid, mis ajendavad kindlasti ka tulevikus komprat lekitama. Ette kantakse igal pool, niihästi laimu kui tõde, aga enamasti ikka himu ja mõnuga. Seda ei kaota mingi seadus.

Küll juba leitakse ajakirjanikega kahepoolselt võimalus, kuidas kompra liiguks, nii et keegi ei saa kinni hakata. Inimeste nutikus on ju suur. (Ma ei usu, et mind mõistetakse süüdi, kui kohtus ütlen, et kuulsin mingist asjast «x-baaris pärast südaööd lipsuga juhututtavalt nimega Tom».)

Paraku ei saa täielikult heaks kiita valitsusliikmete käitumist kuulsaks saanud pressikonverentsil. Olgu nende suhtumine ajakirjandusse milline tahes, aga oleks tulnud hoiduda üldistavatest märkustest eesti ajakirjanduse usaldusväärsuse aadressil.

See on inimlik argument. Umbes samamoodi, kui konkreetse kohtuasja puhul üks pooltest väidaks, et teine on «üldse halb inimene». Mille alusel või kelle suhtes seda usaldusväärsust mõõdetakse? Kas asjaosalised ikka tunnevad põhjalikult mõne teise maa meediat, välja arvatud seal ilmuvad välispoliitilised kolumnid?

Rusikareegel kõlab, et vabas ühiskonnas on ajakirjandus alati selle nägu, selle peegel või siis kraadike sellest ausam. Vastupidist, et ühiskond on vaba ning selle juhtkond õilis, aga ajakirjandus totalitaarne, korrumpeerunud või lihtsalt loll, ei kujuta hästi ette.