FOTO: Teet Malsroos / Õhtuleht

Pensioniea tõstmine pole mitte ainult samm õiges suuna, vaid lihtne paratamatus: nagu kogu Euroopas, nii vananeb ka Eestis rahvastik, töökäte hulk kahaneb ja maksutulu kuivab kokku. Et pensione maksta, peab riik tegema selle ebapopulaarse otsuse ja pensioniiga tõstma. Midagi muud ei jää üle.



Hämmeldama paneb aga koalitsiooni järjekindlus. Vaatamata ametiühingute protestidele, hoolimata opositsiooni tõrksusest tuleb pensioniiga tõsta alates aastast 2017. Nui neljaks – see peab tehtud saama! Jääb arusaamatuks, miks pensioniea tõusu ööistungite hinnaga riigikogust praegu läbi surutakse. Kas on tegemist nii harjunud teerulli-taktikaga, et suurte seadusemuudatuste menetlemist säärasel viisil peetaksegi mõistlikuks? Loodetavasti mitte. Soov vältida pensioniea tõstmise temaatikat tuleva aasta riigikogu valimiste debatis? Võimalik.

Võib vaid unistada, millisest arenguhüppest saaksid sotsiaalteadlased järgmises inimarengu aruandes raporteerida siis, kui koalitsioonil jätkuks samasugust tarmukust kõigi kalevi all toppavate reformide elluviimisel. Ainult mõned värskemad näited: põhikoolid oleksid gümnaasiumidest lahutatud justkui möödaminnes ja iga põhikooli lõpetanu saaks eliitkooli tasemel gümnaasiumihariduse; tillukesed vallad oleksid liidetud ühe tehtega ning haldussuutlikud ja ressursirikkad omavalitsused tooksid igasse kodukohta uue õitsengu; ka kõige pisemast maakonnamuuseumist saaks rahvarohke vaatamisväärsus. Paraku pole nendeks reformideks koalitsioonil ettevõtlikkust jagunud.

Tõsi, pensioniea tõstmine on paratamatu, kuid siiski on see sellisel kujul tehtuna vaid mehaaniline muudatus, samal ajal kui tegelikult vajaks kogu sotsiaalkindlustussüsteem põhjalikku ümberkorraldust. Ning opositsiooni välja käidud ideed pole ju seejuures üldsegi halvad.

Nii on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust arutatud eri valitsuste ajal ja eri tasemel juba kümme aastat. Eelmise koalitsiooni ajal jõuti isegi sotsiaalministri ja rahandusministri tasemel töögrupini, kus kaaluti võimalusi selle kindlustuse sisseseadmiseks, kuid siis vahetus koalitsioon ja sinna see jäi. Kulud, mis tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu tekivad, kantakse endiselt ühisest sotsiaalmaksust.

Viimane peaks muidugi tekitama tõsist meelepaha neis tööandjates, kes on oma töökeskkonda investeerinud ning üldiselt ei peaks arukaks teiste suutmatust kinni maksta, kuid et tööjõukulude suurendamine ei tule praegu kõne alla, siis pole ka sealtpoolt survet tulemas.