Merike Sisask: nüüd on süü suurem - olen omandanud võime «ajudest kisselli keeta»

Foto: Caro / Scanpix

Tunnen, et hakkan väsima. Kui töötasin aastaid nn tavakoolis, pidin ajakirjandusest lugema arvukaid arutelusid «äärelinna  rämpskoolide» mõttetusest ja nende peale kulutatava raharessursi raiskamisest.

Tõsi küll, see kool, kus mina töötasin, jäi pea ainsana vaatamata rohketele palvetele rahastamata. Veel praegugi on valus vaadata, kuidas vaid koolitöötajate hea tahe ja «rämpskooli rämpslaste» armastus oma kooli vastu maja ning selle kahekümne viie aastast mööblit koos hoiab. Sealjuures püsivad selle kooli lõpetajate riigieksamitulemused imelise visadusega keskmisel või pisut kõrgemal tasemel vabariigi läbilõikes.

Aastate pärast muutus minu töökoht ja aadress. Muutus allergeen, muutus süüdistuste vorm. Enam ei aita ma kaasa madalatasemeliste jumal teab kelle raha kulutanud, keskpäraste, ei kellelegi vajalike keskkoolilõpetajate tootmisele, nüüd on süü suurem. Kuna töötan kesklinna süvaõppega koolis, olen omandanud võime «ajudest kisselli keeta», ja kui tahan, muudan inimesi robotiteks.

Mis toimub? Tundub, et süütuse presumptsioon kaitseb vaid väheseid, koolisüsteem ja seal töötavad inimesed sellesse kaitsealasse  ei kuulu. Vaatamata faktile, et õpetajast/koolijuhist avalikumat tegelast on raske leida, ei laiene meile avaliku teenistuse seaduse hüved ja kaitse, ainult kohustused. Igaühe enda asi on tõestada, et pole libahunt või luupainaja, ajakirjandus peegeldab ausa avameelsusega kõik sotsiaalsed ja verbaalsed väljaheited, sest meil on ju demokraatia, sõnavabadus. Erineva sisuga sporaadiliste väljaütlemiste vorm on omandanud sotsiaalse buliimia vormi. Ütle, mida tahad, kelle kohta tahad ja kunas meeldib.

Olen väsinud ametnike müramisest õppeprogrammidega, hindamisjuhendite muutmisest, olen väsinud iksidest ja nende keelustamisest, koolide liitmisest, et neid siis lahutada või sootuks sulgeda. Toimunu  foonil ei mõju ametkondade kolimis- ja peitusmängud enam  muu kui «lapsepõlve süütu, muretu mänguna», suurte poiste kuluka tembutamisena.

Kui perpetuum mobile on olemas, siis jahvatab ta segadust haridussüsteemis ja jumal üksi teab, millest ta toitub. Vaatamata igimuutuvatele takistusribadele ja  ametnike lõpututele katsetele takistada õpetajaid tegemast oma tööd, oleme siiani suutnud jätkata.

Kuigi olen koolisüsteemis töötanud tühised 15 aastat, olen väsinud inimeste jagamisest pööbliks ja eliidiks, noorte vastandumisest vanadele ja ilusate põlgusest ilutute suhtes. Enam ei saa ma aru, mis toimub. Eestlastel on kirjaoskust vaid napp 150 aastat, haritlasi mõni põlvkond. Tillukese miljonirahva sisu peaks olema talupojajuurtelt homogeenne, aus ja tammsaarelikult töökas ning edasipürgiv. Praegune pilt on aga hoopis vastupidine.

Näib, et Eesti  okkaline tee demokraatiale peab läbima hindude kastisüsteemi stiilis «Säästumarketi kassiir Selveri oma ei tereta, moonakas popsi ei tunnista ja peremees ei tea kellestki». Tavakooli vastandame kindlasti süvaõppega koolile, kutsekoolis õppija on juba ette luuser. Kindel on vaid üks: vähe on kõike, ja mis on, on vilets. Tule, jumal, appi.

Kindlalt öelda võin üht: rahastamata koolides pingutavad töötajad puuduvate õppevahendite kiuste kõigest jõust, et asutust oma isiklikest vahenditest pisutki korrastada ja lapsi tasemel koolitada. Süvaõppega kooli õpetajana on minu tööpäevad lihtsalt veninud topeltpikkuseks. Ikka sama palga eest. Ja pealiskaudne netirännak koolijuhi jälgedes lõpetab tema päeva linnavalitsuse koosoleku protokolli kohaselt kaugelt peale südaööd. Mõttetu on paluda olla intelligentsem, selleks on maitset, haridust ja takti vaja.

Ühiskonnas, kus haridus pole siiani popp ja õpetaja on alamast kastist inimene, on seda asjatu loota. «Kala hakkab mädanema peast» ehk tunnen end elavat riigis, kus papp ja jokk on popp ja võin loota vaid ühele: sallivusele.

Samal teemal
Lauri Vahtre «Teadmised ei tee lapsest robotit», PM 22.03
Roone Roost «Tee oma lapsest robot. Hea mõte!», PM 19.03