Argo Ideon

FOTO: Toomas Huik

Vastilmunud Eesti inimarengu aruandes 2009 leidub sisukas regionaalarengu peatükk. Soovitan seda lugeda vähemalt neil, keda kõnetab sõna «haldusreform» (aruanne leidub veebis aadressil www.kogu.ee).




Kui peate omaks mõtet, et Eesti vajab tasakaalustatud regionaalarengut, siis võib aruanne anda üpris masendava pildi. Loetu põhjal saab selgeks, et jutt «tasakaalustatud regionaalsest arengust» on Eestis lihtsalt müüt. Sellist nähtust pole tegelikult eksisteerinud ning väheusutav näib see tulevikuski. Elu on läinud vastupidises suunas. Prohvet oli pigem Jüri Mõis, kes kümmekonna aasta eest kutsus inimesi mujalt Tallinna kolima.



Mõned näited aruandest. 2006. aasta andmete järgi toodeti üle 60 protsendi Eesti SKTst Harjumaal, Tartumaa osa oli ligi kümme protsenti. Kaheksa maakonda Eestis on sellised, mis annavad igaüks alla kahe protsendi SKTst. Kus on siin tasakaalustatud areng? Aruandest leiab ka rahvusvahelise võrdluse – SKT alusel on Eestis regioonide ebavõrdsus suurimaid Euroopa Liidus, veel hullem on asi üksnes Lätis.



Suur erinevus valitseb inimeste sissetulekutes piirkonniti. Harjumaalase keskmine aastatulu 98 000 krooni on 55 protsenti suurem kui madalaima tasemega maakonnas Valgamaal, 63 000 krooni. Tendentsina märgib aruanne siiski mõningast sissetulekute ühtlustumist regiooniti.



Suhteliselt kurb on vaadata Eesti maakondade rändesaldosid kajastavat kaar­ti (ilmus eilses Postimehes). Pilt aastaist 2005–2008 näitab Kesk-Eesti tühjenemist võrreldes teiste piirkondadega. Ning aastail 2000–2008 kokkuvõttes on saanud teiste maakondade arvel elanikke juurde üksnes Harjumaa.



Et Eesti on kaldu pealinna (ja veidike Tartu) poole, sellega ei üllata kedagi. Inimarengu aruanne sõnastab toimunu karmimalt: «piirkondlike erisuste kristalliseerumine kahekeskuseliseks, keskustest oma elukvaliteedilt ning majandusliku arengu tasemelt üha enam maha jääva perifeeriaga mudeliks».



Siin on taust, mille põhjalt mõtestada lahti halbu uudiseid nt postkontorite sulgemisest, pangakontorite ja -automaatide ärakolimisest ning viimasel ajal ka bussiliinide kadumisest. Need kõik on juba tagajärjed, mitte põhjused.



Kui õnnestunuks haldusreform ära teha 2000. aastate algul, mil seda viimati tõsiselt arutati, ehk oleks pilt praegu veidi ühtlasem? Muidugi on see vaid tagantjärele tarkus. Tänapäeva Eesti koosneb paarist keskusest ning perifeeriast – ja küsimus on nüüd pigem selles, kuidas neis tingimustes siiski kõikjal ellu jääda.