Sotsioloog Anu Laas kirjutab, et soolisest võrdõiguslikkusest küll räägitakse, poliitikapabereid kirjutatakse, aga õhtul kodus peab vanaema ikkagi tütretütrele käsitöötunniks sokke kuduma.
Anu Laas: kes ees, see mees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seoses soolise ebavõrdsusega päädivad paljud arutelud süüdistusega naiste aadressil, et «aga naised ise...». Ja siis hakkab tulema: naised ise ei võta vastutusrikkaid positsioone, naised ise ei oska palka küsida, naised ise otsivad tööd valdkondades, kus töötasud väiksed.
Naistega on kogu aeg üks jama – nõustuvad tegema odavat tööd, laste saamise, krooniliste haiguste ja meestest pikema eluea tõttu on nad rohkem haiguslehel. Naised täidavad suure osa hooldekodukohtadest, mille eest nad ise maksta ei jõua, sest nende väljateenitud pension on palju väiksem kui kohamaksumus kõige odavamaski hooldusasutuses.
Teiselt poolt on naistest palju kasu, sest kelle najal ja arvel Eesti riiki ehitatud on? Naiste ja laste pealt saab ikka kokku hoida. Esimene laps ei tule maksusoodustuste saamisel üldse arvesse ja tulumaksuvabastus kõigi ülalpeetavate pealt on kommunistlik unistus. Küll naised iga toidukorra ajal midagi lauale panevad, olgu see siis neil suvel purki pandud või metsast korjatud. See ei maksa ju midagi. Maainimene meil ka ju lihtsalt korjab põllult ja metsast.
Paljudes Eesti paikades veavad just naised projekte, panustavad seltsiliikumisse ja kogukonna aktiveerimisse. Samas on naistel CVs sageli pikkade aastate kohta vaid üks sõna – «kodune» –, aga tegelikult on neil toitlustaja, koristaja, meelelahutaja, ürituste korraldaja, finantsplaneerija, raamatupidaja ja lastekasvataja kvalifikatsioon. Kodus kõlbab, aga tööandja kahtleb, et mida see kodune ikka teha oskab, ta on ju nii kaua lihtsalt lastega kodus olnud.
Naiste ja meeste palgaerinevuse vähendamisele on maailmas teadlikult juba kolm inimpõlve tähelepanu pööratud, kuid see on ikka veel kõikjal püsiv nähtus. Eestis makstakse naistele keskmiselt kolmandiku võrra vähem kui meestele ja tööhüvitiste lõhe on ilmselt veel suurem, kui saaks rahasse panna ka kõik ametiga kaasnevad boonused, nagu näiteks ametiauto ja taskutelefoni kasutamine.
Eestis on väga suur ametialade sooline segregatsioon, välja on kujunenud nn naiste ja meeste tööd. Kui naiste karjääritegemisel räägitakse klaaslaest, siis soolise tööjaotuse puhul tuleb rääkida klaasseintest. Eri teadusvaldkondades on soolise palgalõhe põhjuste kohta erinevaid teooriaid, kahjuks ei ole ükski neist kõikehõlmav, pigem nad täiendavad üksteist.
Traditsiooniline soolise palgaerinevuse ökonomeetriline analüüs eeldab, et palgastruktuur peegeldab turutegureid või tootlikkuse erinevusi, välja arvatud sooline diskrimineerimine. Kui tegemist on aga mittetäieliku konkurentsiga tööturuga, siis on võimalik, et erinevate töötajate inimkapitali väärtustatakse tööturul erinevalt, mis tähendab, et võrdse tootlikkusega töötajad võivad saada ebavõrdset töötasu.
Neoklassikaline majandusteooria on seletanud diskrimineerimist ja mõjutanud palgaerinevuste uuringuid. Seal rõhutatakse inimkapitali teooriat ja seda, et naiste inimkapital on madalam, nad investeerivad oma inimkapitali vähem. Kuigi lastega kodus olles investeerivad nad laste omasse.
Viimasel aastakümnel on tekkinud uusi teoreetilisi seisukohti, mille järgi inimkapital on majandusharu-, ametiala-, ülesande- või oskusspetsiifiline. Paljud uuringud on pidanud tõdema, et inimkapitali teooria ei sobi naiste ja meeste palgaerinevuste seletamiseks, majandusteadlased ja juhtimisanalüütikud peavad andmeid soolise palgalõhe kohta puudulikuks ja rõhutavad institutsionaalsete tegurite dünaamilist interaktsiooni. USA majandusteadlane Douglass North on öelnud, et institutsioonid on ühiskonna mängureeglid, mis on inimeste välja mõeldud inimliku interaktsiooni piirangud. Nii et ikka naised ja mehed ise pakuvad võimalusi, lepivad nendega ja õigusandjad kaitsevad ennekõike võimukama grupi huve.
Feministlikud majandusteadlased kritiseerivad Beckeri peresisese spetsialiseerumise ratsionaalsuse deklareeringut, et lastega jäägu koju see, kes vähem teenib, ja positiivse diskrimineerimise eitamist, mis aitab muude probleemide kõrval säilitada ka soolist palgalõhet. Feministlikud majandusteadlased võtsid uuringutes arvesse segregatsioonikomponendi, mis viib «naiste tööde» madalama väärtustamiseni. Ametialane sooline segregatsioon on üks peamisi selgitatud soolise palgalõhe determinante ja teine oluline tegur on akumuleeritud töökogemus. Seetõttu on üks soolise palgalõhe põhjuseid ametiala (töö) diskrimineerimine, mitte niivõrd töötaja diskrimineerimine – seda arusaama on kinnitanud ka Eestis läbiviidud ametnike uuring.
Majandus soosib ebavõrdset tööjaotust, sest tööjaotus on majanduslikult tõhus, konkurentsivõime suurendamine ja kõik see muu. Oskustöö ja teadmusmahukad erialad on vajalikud, aga nõuavad kallist ja pikaajalist koolitust. Ebavõrdne sotsiaalne tööjaotus tähendab kokkuhoidu, sest nii peaks vähem inimesi olema koolitatud keerulise töö jaoks. Majanduse arenedes muutuvad tööandjad ühe enam sõltuvaks oskustöölistest, kes on asendamatud ja seetõttu väärtuslikud.
Tööandjad ise süvendavad lõhet lihttöö ja oskustöö vahel ning hoolikas tööandja ei luba oskustöölisel teha lihttöid. Naised valivad sageli vähenõudliku töö, et saaks vahepeal lapsi sünnitada ja kasvatada, pere eakaid hooldada – teha töökatkestusi.
Arenenud Euroopa riigid on täis kõrgelt kvalifitseeritud lihttöölisi vaesematest riikidest. Kus on siin see demokraatlik ja võrdõiguslik Euroopa, kus inimeste haridus ja kompetentsus on väärtustatud? Euroopa Liit on valinud olulisteks eesmärkideks majanduse konkurentsivõime ja tööhõive suurendamise.
Selleks kasutatakse kahte peamist stsenaariumi – tööturu ümberjaotust ja tööturu restruktureerimist. Restruktureerimisstsenaarium eeldab meetmeid, nagu palkade reguleerimine, eluaegse koolituse võimalus ja paindlikud töövõimalused. Ennekõike tagatakse ikka põliselanike võimalused, immigrantidele ning naisimmigrantidele on võimaluste tutvustamiseks projektid.
Arenenud riikide suurema soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks nähakse ühe teena nende maade naiste vabastamist tasustamata kodutöödest. See tähendab, et võetakse koduabiline, kes on sageli naine, kes tuleb Ida-Euroopast, Ladina-Ameerikast või Aasiast.
Vana Euroopa on huvitatud metsikust idast tuleva odava tööjõu kvalifitseeritusest, seetõttu õpetame neile siin hooldustöö standardeid, lapsehoiu alustõdesid ja telefonitööd. Toetame neid projekte, mis tagaks enese turvalisuse, ja räägime võrdsetest võimalustest kõigile, aga vaatame, et projekti täitjate palgad liiga suured ei oleks.
Ei meeldi Eestis elada? Minge otsige erialast tööd teises riigis! Nad ei võta sind kergelt tööle, ennekõike tuleb omadele töö tagada. Aga koduabiliseks või hooldusasutustesse tööle, palun väga! Tolerantse norralasega abiellunud naine otsis aastaid tööd insenerina ja tema mees ei mõistnud, miks ei või tema Eestist pärit naine Norra vanurite eest hoolt kanda. «Miks sa ise koristajaks ei hakka?» küsinud naine ja pühkinud Norra tolmu jalgadelt. Norralane olnud väga imestunud, et mis sel naisel nüüd sisse läks. Ise Eestist ja nii pirts!
Feministlikud teooriad näevad soolise ebavõrdsuse põhjustena patriarhaalsust, soolisuse mõistmist ühiskonnas, kirjutamata soolepingut ning soosuhteid, sotsiaalseid norme, soolist tööjaotust koduses majapidamises, struktuurset ebavõrdsust. Feministlike käsitluste põhjal on kujundatud mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ja Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse suurendamise poliitikad ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise (no on kantseliit!) tegevuskavad, kus olulise osana nähakse ette hoiakute muutmist ja soostereotüüpide murdmist. Ühiskonna patriarhaalsust ning muutunud ühiskonna nõudmisele vastavate hoiakute kujundamise vaevalist protsessi on kirjeldanud ka Eesti soouuringud.
Meestega võrreldes on naiste positsioon ühiskonnas madalam, neid on vähem kui mehi nii poliitikas kui majanduses, mehi leiab aga vähe hariduses ja sotsiaaltöö erialadel. Poliitikas toimub pidev avalik pesupäev ja vaim peab tugev olema, et seal pestav olla. Miks on naistepesu siis meeste omast hullem?
Naised ei võta endale voli alati vajalikul hetkel kohal olla, vaibal käia ja lobi teha. Naistele saab igapäevaelus kergesti etteheited teha, sest naiste ja meeste rollid on sellisena kinnistunud, et naine väljaspool kodu on juba ohuks iibele, samuti võib ta tegemata jätta tasustamata töö. Kui kuskilt leitakse tolmurullid, kui mehe särk on must, siis on naine laisk. Kui lapsele ei tuldud lasteaeda õigel ajal järele, on ema hoolimatu. Kui ema ei tea lapse lasteaiarühma numbrit või seda, mitu hammast titel kaheksandal kuul suus on, siis võib kasvataja või arst sellele naisele viis minutit loengut pidada ema rollist ja vastutusest.
Naistele lubab ühiskond vähem kui meestele. Kui naisel on mitu meest või vahetuvad need kiiremini kui kalendrikuud, siis on ta kergete elukommetega. Kui mehel on palju partneid, siis on ta tubli ja võimekas. Vanasõnagi ütleb: «Mees, kes saab, lits, kes laseb.»
Lapsed maha jätnud ema on tänini taunimisväärne ja erandlik nähtus, samas on lastekasvatamise kohustuse eest põgenenud mehi terve Eesti täis. Elatise kättesaamiseks peab naine selle sänikaela ise üles otsima. Teisalt on isal lapsi purjutava naise juurest raske kätte saada, sest «lapsed on ju emaga». On palju mehi, kes kasvatavad üksi lapsi ega saa mitmeid tööotsi vastu võtta, sest «kes siis mul lapse lasteaiast ära toob?». Kas meid lohutabki vaid see, et üksikvanemate seas, vanurite eest hoolitsejate ja erivajadustega peredes on hooldaja rolli võtnud mehed sama halvas olukorras kui naised? Seal on sugudevaheline ebavõrdsus kadunud.
Suurema võrdõiguslikkuse saavutamiseks töötatakse välja tegevuskavasid ja raamprogramme, täiendatakse seadustikke ja sisustatakse mõisteid õigusaktides. Kas rahvusvahelised käsulauad ja Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse poliitika aitavad kaasa ebavõrdsuse vähendamisele Eestis?
Üht-teist on juhtunud, võime rääkida perevägivallast ja meeste rollist laste kasvatamisel, anname vanemapuhkust ja harjutame tööandjaid, et ka mees võib väikese või haige lapsega kodus olla. Lasteaia kehalise kasvatuse tunnis ei pea enam poisid alati tüdrukutest mitu ringi rohkem jooksma sellepärast, et nad on poisid.
Ja siiani koovad vanaemad õhtuti tüdrukute käsitöötunniks sokke, samas kui poisid kooli käsitöötunnist kodutööd kaasa ei too. Ikka veel vastab tüdrukute käsitööõpetaja, et tüdrukud ei saa enne käsitöötundi kaaluda, kas täna minna poistega koos prügikühvleid tegema, sest tüdrukute käsitöötunni valik on valik kogu eluks: «Kas te tahate oma lapse elu ära rikkuda, sest tüdrukul on ju nii tähtis käelise tegevuse arendamine, mis ema või vanaema temast muidu saab!»