Maris Hellrand

FOTO: Erakogu

Eesti haridusreformi arutelu jälgides on mind hakanud vaevama üks ketserlik mõte, mis ei ole kuskil mainimist leidnud. Nimelt on Eesti koolisüsteem vähemalt ühes aspektis ikka veel sajanditaguses agraar­ajastus. Selgitan kohe lähemalt, taustaks vaid niipalju, et olen viimase 20 aasta jooksul eri kontinentide ja maade koolisüsteeme nii omaenda kui oma laste nahal tunda saanud.



Eesti kooli suvevaheaeg kestab kolm kuud, mis on vähemalt arenenud maailmas üsna erandlik. Selline koolikorraldus oli kindlasti otstarbekas sada aastat tagasi, kui lapsed pidid suvel maatöödel abiks olema. Ilmselt oli see ka mõttekas külakooliõpetajate jaoks, kes said oma aiamaal kõpitsedes talvevarud sahvrisse ja keldrisse. Ent juba ammu on see põhjendus kadunud. Siit ka küsimus: miks meil siis on nii pikka suvevaheaega vaja?

Eesti lastel on pika suvevaheaja tõttu aastas üks kuu vähem aega kooliskäimiseks kui enamikul teistest (ka naaber-) maadest. Keskmiselt on kogu kooliaasta kõigi vaheaegade pikkus nii suuremates Euroopa riikides, aga ka Põhja-Ameerikas, Aasias ja Austraalias 11–12 nädalat. Ka ei ole Eesti laste koolipäevad pikemad kui mujal, pigem vastupidi. Kas oleme nii andekad, et vajamegi vähem aega? Vist mitte, sest pigem kuuleb kurtmist, et materjali ei jõua läbi võtta ja töötempo on väga kiire.

Rohkem aega koolis võimaldaks pöörata õpilastele individuaalset tähelepanu, mida praegu Eesti koolis napib. Inglismaal on ka 25-lapselises klassis riigikoolis põhiainetes lapsed jagatud vastavalt võimetele gruppidesse, kuigi töö toimub samas ruumis. Ühel õpetajal jätkub aega kõigi lastega tegelemiseks ja igaühe arendamiseks vastavalt tema võimetele. Mõnele piisab kiirest selgitusest ja ta suudab iseseisvalt hakkama saada, teine vajab näitlikumat lähenemist ja rohkem aega. Teaduses ehk loodusõpetuses on aega praktilisteks eksperimentideks, mis aitavad asju oma käega katsudes paremini mõista ja lapse loomulikku uudishimu hoida. Kunsti- ja käsitööõpetus on integreeritud põhiainete juurde ja toetab nende mõistmist.

Usun, et kui vanematel oleks kindlus, et nende laps saab õpetaja individuaalse tähelepanu osaliseks ja kool töötab iga lapse isikliku parima tulemuse nimel, kaoks võib-olla ka tung nn eliitkoolidesse vähemalt algastmes.

Teine argument ülipika koolivaheaja vastu on see, et kolme kuuga ununeb kindlasti palju õpitust, uinub peaga töötamise harjumus.

Kolmandaks on tänapäeva vanematel keeruline ja kallis leida oma lastele nii pikaks ajaks järelevalvet ja/või mõistlikku tegevust. Normaalset tööd tegevad vanemad peaksid võtma kordamööda puhkust ja ikka jääb kuu aega katmata. Nii ei ole võimalik veeta kogu pere puhkust koos ja ikka on veel ju alles ka vaheajad kooliaasta sees. Ilmselt kuidagiviisi kombineerides tullakse sellega toime ja lapsed on lihtsalt palju omapäi.

Eeldan, et üks oluline vastulause minu ettepanekule suvevaheaega lühendada tuleneb õpetajate staatusest ühiskonnas. Palgad niigi väikesed, olgu siis vähemalt palju puhkust! Näiteks Inglismaal ei anna ka õpetajate palgad ühiskonna keskmisega võrreldes hõiskamiseks põhjust ja ometi peavad sealgi õpetajad privileegiks, et neil on mõnevõrra pikem puhkus kui teistel. Kui Inglismaa haridust viletsaks peate, siis võtame Singapuri, mis on õppetöö metoodikalt Eestile lähedasem ja mõõdetavate eksamitulemuste järgi väga edukas. Ka seal pole õpetajate palgad keskmisest kõrgemad, aga  aastas on koolivaheaega 12–13 nädalat. Samasuguseid näiteid võiksin tuua veel paljudelt maadelt.

Veel üks tähelepanek. Eesti tahab end pidada IT-tiigriks, ometi ei ole algklassides mingit IT-õpetust. Minu lapsed on alustanud IT-õppega riiklikus koolis Inglismaal ja Singapuris viieaastaselt. Enamik viieaastaseid on tänapäeval võimelised ise netis surfama. Koolis õpetati neile aga IT-võimalusi targemalt kasutama, kuue-seitsmeaastaselt näiteks juba andmetöötlust ja sihipärast informatsiooni otsimist. IT-õpetus Eestis juba algkoolis on lihtsalt prestiiži küsimus!

Teen ettepaneku mõttevahetuseks: alustuseks võiks kooliaasta kõigil kesta jaanipäevani ja jälle alata augusti keskpaigas. Kui 1. september on psühholoogiliselt oluline, siis jäägu see 1. klassi esimeseks koolipäevaks.