Hangumine. Tardumus. Stagnatsioon. Niisugused karmid sõnad kajasid eile värske Eesti inimarengu aruande esitlusel, iseloomustamaks meie praegust ühiskonda. Inimarengu aruanne koondab endas ülikoolide ja uurimiskeskuste sotsiaalteadlaste töid, mistap võib seda nimetada ka Eesti sotsiaalteaduse aastaraamatuks.
Meenutades omaaegset «teise Eesti» kujundit, võiks küsida, kas sotsiaalteadlaste seekordne jutt stagnatsiooniohust võiks kaasa tuua sellega võrreldava plahvatuse avalikus ruumis.
Seostub ju sõna «stagnatsioon» meie teadvuses peaasjalikult 1970. aastate seisakuga Nõukogude Liidus, kus, piltlikult väljendudes, mootor lõplikult kinni jooksis. Võrdlus on terav ja äärmuslikki, aga ehk just sellist vapustust me otse väljaöelduna vajaksimegi?
Üldine toon on kriitiline: «Arenguprobleemide lahendamist on hakanud üha tugevamini pidurdama erakondade piiratud lühiajalised huvid ning lihtsustatud arusaamad ja dogmaatilised stereotüübid riigi ja majanduse toimimise kohta.»
Dokumendi väärtus seisneb selles, et meile esitatakse andmed eri valdkondadest, vaadeldes samas ühiskonda ja inimarengut tervikpildina. Majanduskriis on toonud esile mitmesuguseid kitsaskohti ja need joonistuvad inimarengu aruandesse kirjutatud analüüsides selgelt välja.
Aruanne ei suru peale konkreetseid teid, kuid viitab siiski lahendustele, nagu näiteks haridus- ja haldusreform. Selles mõttes jõuab ta auditooriumini õigel ajal ja aitab loodetavasti kaasa sellele, et 2011. aasta riigikogu valimiste kampaanias erakonnad neid teemasid arutaksid. Aruande eri peatükkides rõhutatakse, et küsimus on koostöös. Inimvara, meie suurima vara kadudega (töötus, halb tervis, motivatsioonipuudus, väljaränne, töötajate vilets kvalifikatsioon) peavad võitlema niihästi avalik kui erasektor.
Kindlasti tekib paljudel inimarengu aruannet lugedes küsimus: kui kaua peab sama juttu üle kordama? Juttu, mida on aastate jooksul rääkinud õiguskantslerid ja riigikontrolörid, kolumnistid ja analüütikud, needsamad inimarengu aruandedki. Kas on mõtet reformide vajadust taas detailideni lahti seletada, kui niikuinii suubub kõik päevapoliitilisse nääklusse?
Siin võiks tuletada meelde president Toomas Hendrik Ilvese vabariigi aastapäeva kõnet: «Me peame loobuma teismelise fatalismist, et kõik läheb üht- või teistpidi niikuinii. Elus ei ole niikuiniisid, isegi meie riigi tagasisaamise võit ei tulnud niikuinii.»
Seega – me peame otsima oma riigile sobivat heaolumudelit ja inimarengu aruanne aitab sammu võrra edasi.